Toidu raiskamine avaldab survet planeedi piiratud loodusvaradele ning sellel on ka tõsised majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed. Üks võimalus toitu vähem raisku lasta on kasutada inimestele sobimatut toitu söödaks. Mida ja kuidas söödaks kasutada, sellest kirjutab toiduohutuse osakonna nõunik Eda Ernes.

Toidu raiskamise vältimiseks tuleks eelkõige vähendada toiduainete ülejäägi teket toidutarneahela igas etapis (tootmine, töötlemine, turustamine ja tarbimine). Inimestele sobivat ja ohutut toidu ülejääki on kõige mõistlikum toiduna ümber jaotada.

Toitu aga, mis on mingil põhjusel inimestele sobimatu, ei peaks üheski toidu tootmis- või tarneahela etapis kohe käsitlema jäätmetena. Kaaluda tuleks hoopis loomadele söötmiseks sobiva ja ohutu toidu suunamist söödaahelasse.

Mis üldse on inimestele sobimatu toit?

Inimestele sobimatu toit (toidujääk) on valmistoit (nt puu- ja köögiviljad, juust, saiad, küpsised, jogurt), pooltooted (nt tükeldatud puu- või juurviljad) või toidu koostisosad (nt jahu, muna, suhkur), mis mingil põhjusel ei ole enam toiduks ette nähtud.

Toidujääk võib tekkida mitmesugustel põhjustel toidu tootmis- ja turustusahela mistahes etapis. Näiteks võivad põllumajanduses ja tootmises ülejäägi tekkimist põhjustada toidud, mis ei vasta tootja või kliendi tootekirjeldusele (nt ebaühtlase värvuse, suuruse, kujuga tooted), praaktooted, vale märgistusega tooted ning säilivusaja ületanud tooted. Sellele vaatamata võib toidujääk olla kasutatav – loomade söödana.

Kas loomale võib anda kõiki toidujääke?

Loomadele on lubatud sööta toidujääke, mis ei avalda kahjulikku mõju loomade ega inimeste tervisele. Kindlasti ei tohi loomadele sööta toidujääke, mis on liigitatud jäätmeteks. See, mida toidujääkidest tohib loomadele anda ja mida mitte, on loetletud ja selgitatud söödamaterjalide kataloogis[¹].

Näiteks võib loomadele otse või ümber töödelduna sööta toidujääke, mis ei koosne loomsetest saadustest, ei sisalda neid ega ole nendega saastunud (nn mitteloomne toidujääk). Mitteloomsed toidujäägid on näiteks töödeldud või töötlemata köögi-, puu- ja teraviljadest, seemnetest või pähklitest koosnev või neid sisaldav toit, pagari- ja kondiitritooted, mis ei sisalda loomseid saadusi (v.a piim, muna, või, mesi), aga ka toidu valmistamiseks kasutatud taimeõlid, mis ei ole puutunud kokku liha, loomsete rasvade, kala ega veeloomadega.

Mitmes Euroopa riigis koguvad ettevõtted mitteloomseid toidujääke ise kokku, et nendest energiarikast sööta toota, näiteks kodulindudele ja sigadele. Kuna Eestis selline tava puudub, tuleks mitteloomsed toidujäägid loomapidajale kas otse annetada või müüa.

Mida tehakse loomsete toidujääkidega?

Toidujäägid, mis koosnevad loomsetest saadustest või sisaldavad neid või on nendega saastunud (nn loomne toidujääk), liigitatakse loomseteks kõrvalsaadusteks ja enamasti ei tohi neid loomale otse sööta. Selleks, et kasutada neid söödaks, tuleb järgida loomsete kõrvalsaaduste käitlemisele ja kasutamisele kehtestatud nõudeid[²]. Lisaks tuleb loomsete toidujääkide või neid sisaldavate söötade loomadele söötmisel järgida kehtestatud nõudeid ja kasutamispiiranguid[³].

Piirangud loomse toidujäägi kasutamisele söödaks tulenevad sellest, et paljud loomsed tooted on sageli küll ohutud inimestele, kuid siiski ohtlikud loomadele. Näiteks võivad loomsed tooted sisaldada patogeene, mis põhjustavad suu- ja sõrataudi.

Küll aga on loomsetest toidujääkidest erandina lubatud kõikidele loomadele otse sööta või nende sööta segada toiduhügieeni õigusaktide kohase töötlemise läbinud ja Euroopa Liidust pärit piima, piimapõhiseid tooteid ja piimasaaduseid, mune ja munatooteid, mett ja sulatatud rasva.

Samuti on lubatud eriloal sööta loomadele loomaaias või varjupaigas igasuguseid loomset päritolu materjali sisaldavad toidujääke, mis on pärit restoranidest, toitlustusettevõtetest ja köökidest, sealhulgas keskköökidest ja kodumajapidamiste köökidest.

Säilimisaja ületanud toit

Toitu, mille „parim enne“ kuupäev on möödas, võib kasutada söödaks. Seda tingimusel, et see vastab söödale õigusaktidega kehtestatud ohutusnõuetele ja on loomseid saadusi sisaldava toidu puhul kooskõlas loomseid kõrvalsaadusi reguleerivate nõuetega.

„Kõlblik kuni“ tähtaja ületanud toidu kasutamine söödana ei ole automaatselt välistatud, sest see tähtaeg on seotud toidu, mitte sööda ohutusega. Tegu on küll toitudega, mis mikrobioloogiliselt kiiresti riknevad ning võivad seetõttu lühikese ajaga muutuda inimese tervisele otseselt ohtlikuks. Kui aga söödakäitleja tagab, et „kõlblik kuni“ tähtaja ületanud toit ei ole ohtlik loomade tervisele ega mõjuta sellise söödaga söödetud loomadelt saadud toidu ohutust, võib sellist toitu kasutada loomasöödas.

Kokkuvõtteks

Suure vaevaga kasvatatud ja toodetud bioloogiline ressurss tuleks võimalikult efektiivselt ära kasutada. Nii mitteloomse kui ka loomse toidu tootmiseks on kulutatud loodusressursse, energiat ja inimtööjõudu.

Inimestele sobimatu toit on energiarikas, sisaldades ka loomadele vajalikke süsivesikuid ja rasvu. Loodusressursside tõhusamaks kasutamiseks ja käideldavate jäätmete vähendamiseks ei peaks toodetud, kuid inimestele sobimatut toitu käsitlema jäätmena, kuna sellist toitu on veel võimalik kasutada söödana.

Lisaks põllumajandusloomadele vajavad sööta ka näiteks loomaaia- või varjupaigaloomad. Ja kui põllumajandusloomadele toidujääkide söötmine on seotud piirangutega, siis loomaaia- või varjupaigaloomadele toidujääkide söötmiseks olulisi piiranguid seatud ei ole. Kasutades toidujääke loomasöödana, saame kasutada ära neis sisalduvad toitained ja ühtlasi vältida sellise materjali kompostimist, biogaasiks muundamist või kõrvaldamist põletamise või prügilatesse ladestamisega.

[¹] Määrus (EL) nr 68/2013

[²] Määrus (EÜ) nr 1069/2009 ja määrus (EL) nr 142/2011.

[³] Määrus (EÜ) nr 999/2001 IV lisa

Lugu on pärit Regionaal - ja Põllumajandusministeeriumi hallatavast Maablogist

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta