27. mail kell 17 esinevad Tallinna Vanalinna Muusikamajas (Uus 16c) pärimusmuusikud Krista Citra Joonas ja Jaak Johanson. Neile on toeks jutuvestja Joonas Koff. Loe lähemalt kontserdi kohta siit.

  • Isetegemine
  • 19. mai 2018
  • Foto: Krista Citra Joonas. Foto: Kaari Saarma

Alljärgnevalt saate lugeda vestlust Krista Citra Joonasega. Küsimused: Kadri Allikmäe (Reval Folk)

Kuidas oma elus muusikani jõudsid, oma pilli avastasid ja kus muusikat õppisid?

Ma ei mäletagi, et oleksin muusikani kuidagi jõudnud. See on kogu aeg minuga olnud. Juba lasteaias pandi ikka eest laulma ja paariaastasena käisin ka koos lauljast isaga tema kontsertidel esinemas. Igatahes, niikaua kui mäletan, on mul olnud veendumus, et olen muusik.

Saksofon tuli mu ellu põhikooli viimastes klassides, kui kuulsin raadiost Candy Dulferit mängimas pala “Lily Was Here”. Oi kuidas see pilli hääl mulle tol korral hinge läks – ma kohe pidin seda pilli mängima hakkama! Nii saigi Tartu Elleri-kooli ukse taha marsitud ja vastu nad mu võtsid, mis sest, et saksofoni varem ma puutunud ei olnud. Sisseastumiseksamil mängisin neile hoopis plokkflööti.

Professionaalsuse suunas käiski see rada saksofoni seltsis läbi Elleri- ja siis Otsa-kooli, edasi juba Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ja Musikhochschule Zürichis.

Intervjuu Krista Citra Joonasega

Kuidas jõudsid India muusikani ja mil moel sai sinust Hariprasad Chaurasia õpilane?

Seal kusagil vahepeal, 2000. aasta paiku, ristus mu tee legendaarse india flöödimängija Hariprasad Chaurasiaga kui ta oli Estonia kontserdisaalis esinemas ja mina tudengina kuulamas. Bansuri (india bambusflööt) hääl ja Chaurasia improviseerimistehnika lummasid mind jäägitult. Mõned aastad hiljem, tänu saatuse huvitavatele keerdkäikudele, sai minust Chaurasia õpilane. Nüüdseks olen siis juba 18 aastat seda pilli mänginud. Alguses iseõppijana, hiljem Baselis, Ali Akbar Colledge’is ning viimasel 15. aastal olen õppinud bansurit ja raagasid Indias, Hariprasad Chaurasia juures gurukulis.

 

Mida tähendavad sinu jaoks muusika ja flöödimäng?

Muusika on minu varjupaik, elamise ainus võimalus. See on see keel, milles saan suhelda kõiksuse, Jumala ja südamega. Ilma tõesti ei oska. Ma ei ole võibolla selles mõttes tüüpiline artist, et mul pole väga oskusi (noh ja võibolla ka viitsimist) end nii väga turundada. Aga õnneks on ikka jagunud neid, kellega on äratundmine ja nii on ikka võimalus kontserte anda ja siin-seal ilmas mängida.

 

Oled põhjalikult uurinud veedade õpetusi – mis on neis sinu jaoks suurim tarkus muusika kohta?

See on väga lai teema ja eriliseks teadjaks ma end nüüd küll ei pea. Samas on mitmed teadmised veedades mind väga inspireerinud. Olen sellest pikalt rääkinud nii Raadio Ööülikoolis kui Hallo Kosmoses. Võibolla see kõige põhilisem õpetus, mis mind inspireerib, on see, et mängida muusikat kui palvet, olla muusika teenistuses. See on siis väga lühidalt öeldud.

Krista Citra Joonas. Foto Jaan Tootsen
Krista Citra Joonas. Foto Jaan Tootsen

Sinu ema on Soome saam ja isa eestlane. Mida tähendavad sinu jaoks saami juured? Mida eesti juured?

Jah, need juured on tõesti seal Lapimaal, kust on pärit mu vanaema. Ema on sündinud aga Kesk-Soomes ja sõjaaja keerutamiste kaudu sattunud juba väikese lapsena Eestisse. Ka isa vanemad läksid kunagi Eestist Venemaa headele põllumaadele ja sealt siis sõja eest jälle tagasi… Minu jaoks on see eelkõige tähendanud seda, et juured, mis sõjaga üles kistud said, alles otsivad oma päris kohta, kuhu kinnituda. Perekonnad olid laiali pillutatud ja seda päris oma põliskohta, kuhu pöörduda, mul nagu ei olegi. Eks see ole andnud mingi omamoodi tundlikkuse ja koduigatsuse.

Krista ja Jaak. Foto: Kaari Saarma
Krista ja Jaak. Foto: Kaari Saarma

 

Miks sulle meeldib mängida muusikat koos Jaaguga ja kuidas on see sind mõjutanud?

Mõne inimesega on äratundmine ja Jaak on kindlasti see oma inimene. Ma saan aru, kus ta on ja tema näeb ja mõistab, kus mina. Sedasi on koos väga hea kulgeda. Jaagu laulud on mõlemast otsast lahti, seal on terved universumid ja sinna on väga hea flöödiga rändama minna.

Oled mänginud koos väga mitmete artistidega. Milliste muusikute keskel tunned end eriliselt rõõmsana?

Erinevate muusikutega koos mängimine ja nendega maailmade jagamine ongi suurim rõõm. Väga raske oleks nimetada vaid mõnda ja jätta siis teine välja. Ja kuidas saakski võrrelda näiteks Jaak Tuksami ausaid selgeid laule või Meelis Vindi üliägedaid kaleidoskoopilisi maastikke?

Muidugi suurepärane kogemus oli eelmisel aastal Sven Grünbergi muusikat mängida ja seda koos selliste suurte koosseisudega, nagu Eesti Rahvusmeeskoor ja ERSO keelpillid! Bambusflööti juba väga tihti sellises koosluses ei kuule. Ka Tõnis Mäega olen saanud mängida koos üsna suure bändiga, mis kannab täiesti teistmoodi, see sünergia, mis tekib. Tõnise laulud ja ka Siiri Sisaski laulud ongi väga võimsad, nagu ookeanid. Samas Johansonide kolme venna ja ühe õe vaiksed ja tõsised laulud on jällegi nii päris ja bansuri sobib sinna lihtsalt nii imehästi… Kui nimetada vaid mõned.

Ehk kõige erilisem on siiski olnud mängida koos Hariprasad Chaurasiaga. Temaga laval muusika jagamine on üks väga teistmoodi kogemus. See jõud ja voog, mis toimub laval, on pead pööritama panev – raagade maailm, mis on üks täiesti teine kosmos. Temaga koos olen kogenud mitmeid kordi seda, kuidas ise muutudki vaid instrumendiks ja muusika hakkab sind mängima. Oled osa suurest harmooniast ja kõik on väga hästi.