Bioneer toob oma lugejateni loo ajakirja Kirikiri toimetaja Ivar Tamme isiklikust visioonist seoses rohelise maailmavaatega. Artikkel on kirjutatud aastal 2004. Te küsite, miks me avaldame nii ammuse artikli. Põhjus on lihtne – aastatega ei ole lugu kaotanud oma aktuaalsust.

Aeg-ajalt on lohutav mõelda - eriti hetkedel, mil maailm mingil põhjusel väga mustana näib -, et üleilmne tuumakatastroof jäi ju siiski puhkemata. Miks ei võiks sama kehtida ka näiteks ökokatastroofi suhtes? Kas lahendus ei või olla midagi hoopis muud, kui esmane kaalutlemine pakub?

Mänguteooria kasutamine tuumasõjastsenaariumite läbimängitamisel demonstreeris inimvõimet liikuda suvalise ideega kiiresti absurdi. Algselt sõjalaevade optimaalse tuleavamiskauguse leidmiseks kasutatud metoodikaga (mitte avada tuld liiga vara, mil tabavusprotsent jääks liig madalaks, kuid mitte ka venitada, pakkudes vaenlasele nõnda liiga häid šansse), jõuti preventiivsete tuumalöökide üle arutledes megalaipades (megadeath) arvutamisse. Et kui üks pool kaotab esimese löögiga nii ja nii mitu miljonit inimest, aga teine 10% vähem, kas siis ikkagi tasub rünnata. Ehk teisisõnu: leiti otsetee hullumeelsusesse.

Hirm näitas lihtsaima ja näiliselt kõige mõistlikuma lahenduse: löö esimesena ja nii kõvasti, et vastane ei tõuseks. Vist peaaegu kõik võimalikud stsenaariumid viisid pääsmatult üldise tuumasõja vallandumiseni. Mis oli seda jubedam, et kõiki tuumakatastroofi võimalikke tagajärgi keskkonnale ei suudeta ka praeguste teadmiste ja arvutusvõimsuste juures kindlaks teha. Imaginaararvude ja arvutuslükati kombinatsioon tulevikunägemisel oli kasvõi kliimamuutuste ennustamiseks ikka väga nadivõitu. Võimetus oma tegude tagajärgi isegi mitte aimata pole aga meie liigi tegutsemistungi suurt pidurdanud.

Siiski, nii ei läinud. Seletusena on arvatud, et eksisteerib tuumatabu - nuclear taboo, ületamatult tugev mõtteline keeld, mis on nõnda kinnistunud, et pärast Hiroshimat ja Nagasakit tuumarelva kasutada ei saanud.

See tabu võib olla üldine, peaaegu kõigis ühiskondades kehtiv, näiteks intsesti välistav, kuid võib olla ka lokaalne, vaid kohalikus kultuuris kehtiv, millest väljast tulnu ei pruugi isegi aru saada.

Selles tähenduses oli näiteks sõjagaaside mittekasutamine II maailmasõjas tõenäoliselt kohalik tabu, tingitud käsuliinis piisavalt kõrgel asuvate isikute isiklikest kogemustest I maailmasõjas. Sest hiljem on gaasi rünnakurelvana nii lahingutegevuses kui terroristide poolt kasutatud. (Kardetavasti oli analoogia põhjal ka tuumarelv siiski vaid mingi lokaalse tabu all. See tähendab, et püsib tuumakonflikti või terrorirünnaku oht.)

Kuid lootused võib panna ka sellele, et inimkond on võimeline vaistlikult tegema õigeid otsuseid.

Või, et need tehakse tema eest. Ühesõnaga, et toimib mingit sorti ettehooldus, kasvõi selline, et biosfääri iseregulatsioonivõime on domineeriva liigi toimest tugevam, kuid siiski ei pea see ilmtingimata tähendama inimkonna kui kultuurilis-bioloogilise entiteedi lõppu. Näiteks võib ökokatastroof jääda toimumata, sest paljudes maakera piirkondades variseb AIDSi leviku tõttu sotsiaalne ehitis kokku. Industrialiseerimine jääb ära, sest need elanikkonnakihid, mis oleksid teaduslik-tehnilise revolutsiooni vedajateks, on ühtlasi ka suurimaks riskigrupiks. (Muidugi mitte prostituudid-narkomaanid, vaid lihtsalt nooremad-elujõulisemad).

Selline olukord on mustas Aafrikas juba tekkimas, aga sarnane stsenaarium võib käivituda ka näiteks Tallinnas. Ma ei tea, kas on väljaarvutatud, millise haigestumise protsendi korral haridus, meditsiin ja majandussüsteem üldiselt ohtu satuvad. Inimene liigina muidugi välja ei sure, ajaga toimub uus kohanemine pealetungiva viirusega, aga progressi mootorisse on visatud paras peotäis liiva. Nii et looduses pääseb valitsema tasakaal... või ei pääse.

Ehkki tuumasõja eskatoloogiline sümbolväärtus on suurim, on ka keskkonna hävimine piisavalt hirmutav. Keskkonnaeetikas siiski sellist tuumatabuga võrreldavat nähtust veel pole.

Küll sunnib aga tehnoloogia arenguga kaasnev elukeskkonna häving mitmeid mõtlejaid selle üle arutlema. Praegu tundub, et ülekaalu hakkab saavutama “süvaökoloogia” ehk siis mitteinimesekeskne vaade ökoloogiale, mis rõhutab vastandina “pinnalisele ökoloogiale” kõikide olendite võrdsust eetilises plaanis.

Inimkeskne tavaökoloogia otsib pigem võimalusi reostuse hajutamiseks, materiaalsete võimsuste ja teaduslike teadmiste kasvu võimaldamist ja otsib teid sellise “euroopaliku” maailmanägemisviisi säilitamiseks. Üldiselt tahetakse saada kõik: et majandusliku heaolu pideva kasvu kõrval säiliks elamiskõlblik elukeskkond ja samas saaks mõõduka hinna eest ka südametunnistust rahustada.

Ilmekas näide on põhjapoolkera asukate mugav mõtteviis, et ülerahvastus on arengumaade probleem. Kuna aga üks norrakas kahjustab keskkonda umbes samapalju kui 50 namiiblast, siis pole ka sorteeritud prahist, rohelise märgiga kaupade ostmisest jms. suurt kasu - eurooplast iseloomustab ennekõike siiski üüratu saasta tootmine.

Üldiselt aga viivad sellised mõtteskeemid ikkagi eetiliselt kahtlastele järeldustele. Loogiliselt peaks siis arutlema, et kuna homo sapiens avaldab keskkonnale liiga suurt mõju, siis kumb on ökoloogilisem: kas WTC tornide purustamine või Darfuri tapatalgud? Põhimõtteliselt on börsimaakleri keskkonnakahjulikkuse koefitsent võrreldes arengumaa põlduriga kindlasti üsna täpselt väljaarvutatav, samas on jälle läänemaailma valgekrae likvideerimine tunduvalt ressursimahukam.

Miks aga peaks tervemõistuslik inimene sedalaadi arvutuste maailmas elamist ökokatastroofile eelistama?

Süvaökoloogia seisneb ennekõike siiski kontemplatsiooni väärtustamises. Süvaökoloogia tähendab jõudmist läbi mõtluse eneserealisatsiooni. Arusaamine, mis tuleb läbi sügava kogemuse ja pühendumise, toob endaga uue eetika ja peaks muutma meie suhet keskkonnaga. Kui selliseid väiteid pole isiklikult sügavalt läbitunnetatud, jäävad nad vaid sõnakõlksudeks. Vaid kirgastumiseni jõudmine võimaldab üldse mingit mõistlikku süvaökoloogiat.

Siit tuleneb muidugi süvaökoloogia kõige vastuolulisem punkt: et saavutada tulemusi, peaks see olema massiliikumine, samas, kuidas kujutleda modernistlikku, tõtlevat ühiskonda, mille suure osa moodustavad aastaid mõtlusega tegelenud indiviidid? Kuidas tuua kontemplatsioon seda põhimõtteliselt halvustavasse tänapäeva lääne ühiskonda?

Rohelised massiliikumised on üldse veidi kahtlased, nad kipuvad sarnanema peltsebuli väljaajamisele peltsebuliga. Olles ise moodsa ühiskonna lapsed, ei soovi nad tegelikult mingeid põhimõttelisi muudatusi ja ega midagi suurt teha suudetakski.

Igapäevamõtlemises me üldiselt ei arva, et kümme lolli tuleb kokku ja moodustab ühe targa. Pigem kipume enamasti empiiriliselt kogema vastupidist, kultuuris ja ühiselus aga oleme implitsiitselt sellises võimaluses veendunud.

Viide: Artikkel on ilmunud ajakirjas Kirikiri 2004.aasta 11.oktoobril.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta