Kolmapäeval pidasime siin minu 49. sünnipäeva. Mõnus arutelu tekkis sellest taasiseseisvumise ajast, mille inimkond äsja läbi elas. Kõik on ju nii värske, ei olnud ise ka asju distantsilt vaadanud. Üks lapselastest hakkas pärima, et miks inimesed juba enne suurt lumemöllu ei saanud südamest südamesse suheldud. Olen sulle rääkinud: poiss ise kolmene, aga jube terane. No mis sa talle ikka vastad – et oligi vaja august läbi käia, enne kui inimkond südamega suhtlema õppis. Jäätunud hinged olid selle õppetunni ise valinud. Tema kuulab ja noogutab. 

Vaata, inimese võime looduses ise hakkama saada oli sajandi alguseks ju täiesti olematu. Virtuaalse väärtussüsteemi haare, mis hoidis meid tugevalt lõa otsas, paneb siiamaani imestama. Mõni tipp-poliitik ja rahamaailma otsustaja elas oma rolli niisuguse innuga sisse, et ei saanudki välja... Aga eks neil kõigil oli selle toonase kehastumisega ju oma kindel ülesanne. Kiirendada kogu planeedi edasiminekut, õhutades kriisi. Nõnda see tuligi.  

Suurem “lahtiloksumine” algas 2008. aastal finantsmaailmast, jõudis globaalsesse majandusruumi ja poliitikasse, lõpuks iga inimeseni. Töökoht kaob, raha kaotab väärtuse, kogu senine elu kaotab väärtuse. Sealt hakkasid kerkima sügavamad küsimused – kes peaks minu eest hoolitsema, mulle palka maksma, milliste väärtuste järgi ma eksisteerin, kes ma üldse olen, kas ma saan endaga hakkama, mida ma tahaks tegelikult teha, kuidas uuesti elama õppida?  

Esimese hooga jäid massid vanade mõttemallide oravarattasse. Riik tõstku toetusi, vähendagu makse, suurendagu abi, pakkugu töökohti. Tuppa ja tänavale siginesid rahulolematud, plakatid näpus. Mingid naljahambad moodustasid moodsa Masinapurustajate liikumise. Mäletad! Hakkasid kontorites arvuteid, printereid ja koopiamasinaid lõhkuma ning muud tehnikat rikkuma. Tulevärki nägime mitu aastat, politsei ja sõjavägi teenis oma igahommikuse pudru auga välja.  

Siiski juba varem, 20. sajandi lõpul hakkasid esimesed loodusega kooskõla otsivad inimgrupid moodustama väikeseid sõltumatuid uue elu rakukesi – ökokülasid, nagu toona nimetati. Täna on seda kummaline mõelda, sest elu käib nüüd igal pool samade põhimõtete järgi.  

Need maailma olemust sügavamalt tunnetanud külad ja kogukonad kujunesid keerulistel aegadel sotsiaalse ning majandusliku kriisi tasakaalustajaks. Nad tegelesid postindustriaalse tarbimisühiskonna viimisega looduslähedasema eluviisi poole, näidates ise eeskuju. Ehitasid energiasäästlikke maju, kasvatasid ise puhast toitu, kasutasid alternatiivseid energiaallikaid – ühesõnaga otsisid ja leiutasid, kuidas ise hakkama saada. Nende lipukirjaks sai kogukonnasisene toetamine, armastuse väljendamine kõiges ja püüd suurtest süsteemidest sõltumatuse poole.  

Samal ajal pingestas kasvav üleilmne kriis riikide sise- ja välispoliitikat, sh energiapoliitikat, toidutootmist jpm. Enne kui rahvusvaheliseks tülinorimiseks läks, jõudis aga Loodus oma käe vahele panna. See oli vist novembris 2008, kui Eestit raputas üks kõvem lumetorm. Mõni aasta enne oli märgi maha jätnud korralik jaanuaritorm. Toona me veel ei teadnud, et see oli alles algus. Loodus hakkas ennast häälekamalt kehtestama just sellest aastast. Mõistagi tõi see kaasa keerulisi aegu, mis täna tagasivaates tunduvad üsna nostalgilised. Eks seepärast saigi järgmine suurem novembritorm hiljem hellitava hüüdnime – Evolutsiooniline Lumemöll.  

Selle möllu algust ma mäletan hästi. Mingeid maailmalõpu ennustusi oli üha kasvava entusiasmiga jutlustatud mitu aastat. 2012. aasta novembris, kui korraga tormituul puhuma hakkas ja orkaaniks paisus, kukkusid kokku kõik senised kommunikatsioonisüsteemid. Järgemööda ja igal pool. Siis toimus see ennustatud jõnks Maa magnetpoolustes. Maa oli mitu aastat üleni valge. Teadlikumad inimesed olid selleks ajaks suutnud end sättida elama energiasäästlikesse majadesse, sõid oma kasvatatud toitu ja said hakkama. Varusid oli tekkinud piisavalt, vanad magasiniaidad laoti maast laeni varusid täis juba 2011. aasta sügisel.  

Suurtes linnades läks olukord täbaraks, sest seal tekkis paras anarhia. Kümned tuhanded elektrita majapidamised, tuhanded hüljatud autod, esimesed külmunud hangedes. Möll puhastas Maad nagu Augeiase talle, sest füüsilist ja vaimset sodi oli inimene tekitanud tohutult. Lumevangis saadi aru, et riigijuhid on inimesed unustanud. Inimesed aga mõistsid, et olid ka ise oma lähedased ja naabrid unustanud. Esimesed ühised katsetused ise hakkama saada said uue tormi osaliseks. Vana suhtumist tuli nii taevast lumena kui riigijuhtidelt jäise põgenemisena.  

Aga külm tegi oma töö ja Valge Rahu saabus ruttu. Siis lõi Suur Sula suhtumises veed liikuma, sest jäätumine oligi toimunud inimeste hinges ja väljendus looduses! Mäletad seda Meie Eesti koristustalgut Tallinnas 2014. aasta kevadel. Üsna kurb pilt avanes, kui linn üles sulas. Praegu ei ole meie rohelises pealinnas enam märkigi sellest, millisena eelmine ajastu end tookord meenutas. Elu tiksub jälle täies rahus. Nojah, vähem inimesi ju ka seal nüüd. 

Tead, ma olen ikka imestanud seda hingetarkust, mis meie sees peidus. Vaata, millise aja ja ülesande me valisime endale hingetasandil – aidata viia maailm uuele võnkesagedusele. Ega ma neid kunagisi maailmalõpu jutte ei võtnud kordagi tõsiselt, aga et inimkond nii lühikese ajaga nii pikka arenguhüppe suudab teha, seda on praeguseni raske uskuda. Vägev! 

Eile õhtul vaatasin jälle taevasse ja ei saa lahti mõttest, et kas meie esiisad juba teadsid kümne tuhande aasta eest, et seesama Valge Luige tähtkuju, mille ümber taevas tookord pöörles, saab ka uue ajastu tähesüdameks. Kogu selle muutuse suurus kipub nüüd igapäevase toimetamise kõrval juba ära ununema. Kas pole ikka ime, et kümne aastaga astus meie planeet oma arengus 10 000 aasta pikkuse sammu edasi, aga meie oleme ikka siin! Selle sama kehaga, nende samade kaaslastega. Nagu unenägu! 

Mu poiss, see kolmene, küsis veel, et kuidas me need ajad üle elasime, kui lumi ja jää olid kaks aastat igal pool. Rääkisin, et me oleme elanud väga heal laiuskraadil, mis soodustas juba enne kriisiaja kulminatsiooni looduslähedast tehnoloogilist innovatsiooni. Paljud meist elasid plussenergia majades, mis kasutasid energiat vähem, kui nende maja toota suutis. Kõik ülejäägid suunasime teiste toetamiseks, nii energia, toidu kui muud ressursid. Sõime siis palju vähem kui enne, aga nälga ei tundnud, sest toit oli tervislik ja “laetud” nagu praegu. 

See energia teema on üldse huvitav. Isegi osad poliitikud taipasid viimasel hetkel, et riigi energiasõltumatus algab igast perekonnast, mitte tuumajaamast. Nad soodustasid seadusega hoonete energiaülejäägi andmist teistele ja see aitas paljusid. Ka elektriautod, millega kriisiajaks sõitis juba ligi viiendik inimestest, said toidet majadest. Nüüd on need autod ümber ehitatud uue magnetpooluste süsteemi peale, kuid mõni sõidab ikka vana hea elektriautoga. Nostalgia on nii suur! 

Vana traditsioonilist riigimudelit, nagu mäletame kriisieelsest ajast, pole enam õnneks vaja. Aga need samad põhimõtted, mida tookord ökokogukonnad järgisid, on nüüdse elu loomulikuks aluseks. Sotsiaalne, majanduslik, poliitiline ja maailmavaateline mõõde on ju igas meie tänases tegemises oluline – lisandub veel vaimne, millest siis kõva häälega ei räägitud. Kõige aluseks ikka inimest ja ökosüsteemi toetav, mitte lõhkuv elumudel.  

Inimeses peitub eriline vägi, Kõrgem Südametarkus, mis hakkas meid juhtima muutuste poole. Kindlasti mäletad ka ise neid sajandialguse hoogsaid koristustalguid ja mõttetalguid ja muid kodanikuaktsioone. Asutati prügiklubisid ja õnnepanku. Need olid südamlikud märgid muutuste saabumisest. Liikumine Meie Eesti deklareeris nagu Noor Eesti 100 aastat varem: “Olgem eestlased, aga saagem ka maalasteks.”  

Kriisi kulminatsiooniks sai siiski Loodus ise. Valge rahu saabus Maale kui sügav uni. Evolutsioonilise lumemöllu aegu sulasid lahti inimeste hinged. Ja siis hakkas uuesti selginema. Lõpuks ometi. Päike tuli välja ja jäi paistma, maa ärkas, rohi tärkas. Meil siin Kagu-Eestis sulas kiirest. Planeedi kevadveed loksuvad aga kaugemal veel mõnegi linna all, et meenutada – Jääaeg 2 on läbi. Jätkub Suur Sula. Maa aurab ka sel kevadel soojast päikesest ning Inimene saab täiesti ise hakkama, 100% ise! 

Kuule, kui sa mäletad mingeid asju täpsemalt, lisa juurde. Mingi hetk oleks tore jälle kohtuda. Aga ega sa vist ei kavatse sealt Nepaalist praegu siia poole tulla. Kui jälle satud, teeme sauna ja puhume juttu nagu vanasti. Panen nüüd kirjatuvi teele ja lähen kiikan saunaahju üle. Päikest sulle! Elada on mõnus :) 
 

* Märkus: käesolev kiri tulevikust on üldtoniseeriva toimega, ehkki sellel puudub otsene seos teadaoleva aktsepteeritud reaalsusega 

________________________________

Lugu ilmus ka eilses Ökoekspressis.