Mu lapselaps võttis endale lemmikloomadeks koju rotid. Jälgisin neid siis läbi puurivõre. Tuli välja, et nad on ka targad ja nutikad. Omavahelises käitumises on neil sisse seatud suisa reeglid ja võimu astmed. Olin vaimustatud. Polnud kunagi ise rotte nii lähedalt jälgida saanud.

Neil on iga liigutus suisa läbimõeldud. Kui vahvalt rotid kudrutavad, kui asi neile meeldib ja sabaga antakse märku, mis tujus parajasti ollakse. Vonklev saba näitab rahulolematust ja kui see tõstetakse kõrgele, on asi juba päris hull. Ärritunud rott jookseb ringi tavaliselt juba püstise sabaga.

Kui olin seda näinud, tuli mulle meelde üks lugu, mis juhtus, kui ma veel koolis käisin. Minu koolimaja asus kodust umbes kolme kilomeetri kaugusel. Kevadel ja sügisel käisime kooli ikka ratastega nii kaua, kui ilm lubas, ja talvel elasime internaadis. Mäletan, et olin just endale ratta saanud ja ega ma eriti kindel veel rattasõidus polnud. Kukkumisi tuli ette üpris tihti. Ei saanud ju iga kriimu ka kohe kodus näidata, võetakse veel ratas ära, sest ei oska sõita.

Oli sügise viimased ilusad ilmad ja kolhoosis käis kõva vilja võtmine. Kombainid mürisesid põldudel pimedani välja. Tulin ma siis koolist rattaga mööda kruusateed. Sõitsin Pruunast koju Lästele Kurge kaudu. Olin juba üle jõe silla sõitnud ning vanast vesiveskist mööda jõudnud. Edasi oli ees pikk ja sirge tee, kus sai tavaliselt kiirust proovida. Vasakul pool asus suur viljapõld. Kombainid olid seal parajasti ametis vilja võtmisega.

Mõneks hetkeks unustasin ma tee jälgimise. Vahtisin muidugi neid uhkeid masinaid. Siis oli vaja jälle tee peale vaadata, sest ees oli järgmine kurv. Ega ma siis suurt kiirust maha ei võtnudgi, teadsin, et suudan kurvi hooga läbida. Ja siis nägin ma alles vaatepilti, mida ei suuda siiani unustada. Viljapõllust tormas äkki välja suur rotikari, kes lidusid risti üle tee metsa poole ja kõigil olid sabad püsti nagu antennid.

Üritasin meeleheitlikult rattaga seisma jääda, et mitte sinna karja sisse sõita. Pidama sain ma õnneks paar meetrit enne rotte. Mäletan, et ehmusin kohutavalt. Kartsin nende rünnakut. Sain aru, et nad põgenevad põllult metsa kombainide eest. Aga ma polnud seni nii suures koguses rotte veel näinud. See kõik oli nii hirmutav. Need loomad muudkui tulid ja tulid sealt põllult ning tundusid nii suured ja kohutavad.

Seisin oma ratta kõrval ja jõllitasin hirmunult seda rottide jooksmist. Tahtsin ise ka plehku pista, kuid ei suutnud. Mu jalad lihtsalt ei kandnud. Püsisin püsti ainult tänu rattale. Lõpuks sai ka rottide rivi otsa. Seisin veel veidi, kuni lõpuks julgesin ära sõita. Muidugi jälgisin ma nüüd juba hoolega teed.

Kodus rääkisin ma kohe emale, mida olin näinud. Ta rahustas ja teatas, et põgenevad rotid ei ründa kunagi. Neil on siis oma elude päästmisega rohkem tegemist. Hirmus oli ikkagi ja arvasin, et ema rääkis seda kõikke minu rahustamiseks. Nii ei teagi ma, mis oleks võinud juhtuda, kui ma poleks saanud oma ratast pidama. Lapsena olidki vist rott ja rästik kõige kardetumad loomad. Näha närilisi nii suures koguses, see võttis ikka jalad all nõrgaks küll.

Niisugune lugu tuli meelde rottidest, kui vaatasin oma lapselapse loomakesi puuris.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta