Eelmise sajandi kaheksakümnekaheksas aasta on läinud paljuga Eesti ajalukku. Ärkas üks väike rahvas ja tahtis jälle ise olema hakata. Mis vabadusihaga kõik kaasas käis, seda me paljutki teame.

Et noored kunsti- ja kultuuriinimesed läksid maale metsavahtideks, sellest me paljut ei tea. Mindi sinna ja tänna ning vahel päris kolgastessegi. Kaua muidugi ei oldud, tuldi varsti linnakodudesse tagasi, sest metsas elamiseks on mõistust vaja ja kui seda kohe omast peast võtta ei ole, siis tuleb tema ise ehk mõistus ise ruttu koju ehk pähe tagasi. Kõrvemaa rajale Nõmmojale läksid ka Merle ja Argo Kollom, esimene muusik ja teine kunstijünger ning juba esimesel sügisel sündis metsavahipaaril metsavahilaps Manuela.

Nii võiksid oma jutujoru ajada sajad kunagised isehakanud metsavahipered. Miks mindi ja miks ruttu ära tuldi, sellest võiks rääkida nende asemel elu, kuid siinkohal jätan selle tegemata. Ma tahtsin lihtsalt öelda, et enne metsaminekut kontrollige alati, kas teil ikka vajalikul hulgal mõistust peas on või mitte.

Nõmmoja, 1988-1993.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks