Metsisemängude kõrvemaine kolaja olin ma mitu kevadet. Uhke linnu meelevallas olin sageli nii metsisemängudes kui ka vahel niisamagi.

Tähelepaneliku ja kõike märkava suure linnuga kohtuda polegi inimesel niisama lihtne. Ometi üks metsade maa talvehommik arvas teisiti. Isegi täpselt teadmata, et miks ma lonkimas olen, valge maaga, tundsin juba kaks kuud enne tegeliku mänguaja algust suurt metsiseisu.

Vana talupaiga lagedal mängisin üksildase uitaja mängu, kuni taamal eemal suure kuuse ladvas ta oligi, suur ja liikumatu metsisekukk ise. Tegin oma ringid heinamaal ja jälle isegi täpselt teadmata miks ning samasse kohta tagasi jõudes, oli hommikune valvur ikka veel sealsamas istumas.

Paigalpüsiv ja paigalpüsimatu olid niisiis kohtunud. Käisin veel lumel natuke ringi ja tagasiteele asudes, sain aru, et ise nüüd mängisin ja metsis mind pealt vaatas. Et sedagi elus ette tuleb, siis olin päevakolamisega rahul ja tundus, et valvur kuuseladvas samuti.

Minust ta sinna kuuselatva jäigi ja hommikud ka kaugetes maanurkades vajavadki nii mängijaid kui ka pealtvaatajaid. Seekord siis inimene vaba päevaga mängimas ja metsisekukk seda hoomamas.

Põhja-Kõrvemaa, 1992.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta