Kaks maailma suurimat teadusajakirja hoiavad oma uudiseid kontrolli all väljastades embargo all teaduslikest töödest pisikesi eelvaateid ning piirates samas teadlaste võimalusi ajakirjanikega suhelda. Jon Cartwright uurib, kas selline süsteem tuleb teadusalasele suhtlemisele kasuks või hoopis pärsib seda, kirjutab Eesti Füüsika Portaal.

2000. aasta 19. juuni hilisel pärastlõunal avaldas USA uudistelehekülg NASA Watch andmekillukesi NASA poolt Valgesse majja saadetud salastatud dokumentidest, mis käsitlesid potentsiaalselt pöördelist avastust planetoloogia vallas. 24 tunni jooksul levis uudis sealt edasi väiksematele veebilehtedele ning juba kahe päeva möödudes kajastasid maailma suurimad meediaväljaanded nagu BBC ja USA Today seda oma kodulehtedel. Kuigi artiklites detailidesse ei laskutud, oli asja tuum siiski kõigile selge: Marsi automaatjaama Mars Global Surveyor (MGS) pildid viitasid sellele, et punase planeedi pinnalt on leitud karedat vett.

Probleem seisnes aga selles, et artiklid ilmusid umbes nädal aega enne kui oleks pidanud. Ajakiri Science, kus antud uurimus pidi ilmuma, ning NASA, kes oli uurimistulemuste avalikustamiseks pressikonverentsi korraldanud, leidsid, et NASA Watch oli antud juhtumi puhul rikkunud nn teadusembargot – süsteemi, mille eesmärgiks on omada kontrolli selle üle, millal ja millises teadustöö faasis meedia uusi teadusuuringuid kajastab.

Rikutud embargo tõttu otsustas NASA pressikonverentsi varasemale kuupäevale tõsta ning Science avaldas uurimuse kiirkorras oma võrguväljaandes, et täpsustada liiga vara ilmunud artiklites avaldatud andmeid. Kas pole siis avalikkusel ja teistel teadlastel õigus sellistest avastustest võimalikult kiiresti teada saada? Või õigustab teadusembargo kehtestamine end tõsiasjaga, et see annab kõikidele ajakirjanikele avastusest täpse ülevaate andmiseks võrdsed võimalused?

Igivana süsteem

Teadusembargode ajalugu ulatub tagasi 1920ndatesse aastatesse, aega mil tõsine teadusajakirjandus alguse sai. Sel ajal hakkasid uudisteagentuuride teadustoimetajad nõudma endale uurimuste eelkoopiaid, et nad saaks end keeruliste mõistetega kurssi viia ning seeläbi täpsemaid ja paremaid artikleid produtseerida. Kirjastajad andsid nende nõudmistele järele ning juba 1950ndateks jagas enamik suuremaid ajakirju oma toimetajatele eelkoopiaid tingimusel, et viimased ei trüki oma artikleid enne kui uurimustööd on avaldatud.

Hetkel on kaks suurimat embargosüsteemi kasutavat ajakirja Nature, mida annab Ühendkuningriigis välja Macmillan Publishers ning Ameerika Teaduse Edendamise Ühingu (American Association for the Advancement of Science, AAAS) poolt välja antav Science. Mõlemad ajakirjad saadavad ajakirjanikele uute teadustööde eelkoopiad ning kokkuvõtlikud pressiteated veidi rohkem kui nädal enne tööde tegelikku avaldamist. Näiteks Science meilib iga nädal umbes 5400 ajakirjanikule. Lisaks sellele pommitavad sellised agentuurid nagu EurekAlert! (samuti AAAS poolt juhitud) ja tema Euroopa konkurent AlphaGalileo ajakirjanikke iga päev teiste ajakirjade ja teadusasutuste embargo alla kuuluvate pressiteadetega.

Ajakirjanikel pole juriidilist kohustust embargodest kinni pidada ning seetõttu kutsutakse süsteemi tihtipeale „härrasmeeste kokkuleppeks“. Selline süsteem vabastab ajakirjanikud liiga lühikeste tähtaegade koormast kindlustades samas kirjastajatele, et nende ajakirja nime all ilmuvad artiklid on kvaliteetsed ja usaldusväärsed. Ajakirja Nature pressiosakonna juhataja Ruth Francis arvab, et embargo süsteem aitab meedial keeruliste uurimisteemadega toime tulla andes ajakirjanikele aega informatsiooni kogumiseks ja teadlastega rääkimiseks. Nii saavad nad olla kindlad, et nende poolt kirjutatu ka tõele vastab.

On aga neidki, kes seda arvamust ei jaga. Mõnede meelest jätavad embargodest tulenevad meelevaldsed avaldamistähtajad avalikkusele mulje nagu oleks teadus vaid oluliste läbimurrete jada. Teised pole nõus sellega nagu lubaks embargod ajakirjadel teemasid põhjalikumalt käsitleda, sest nad annavad aeglasematele ajakirjanikele aega võimekamatele järgi jõuda. Ajalehe New York Times teadustoimetaja Dennis Overbye väidab, et enamasti ta vihkab embargosid. „Ma usun tõesti, et nad aitavad ajakirjadel oma eesmärki täita. Ma oleks lihtsalt õnnelik kui nad ära kaotataks,“ ütleb ta.

Lahkhelid meediamaastikul

Kui embargod on vaid „härrasmeeste kokkulepped“, siis kus on need ajakirjanikud, kes neist kinni ei pea? Üks sellistest ajakirjanikest, kes ei soovi pressi ori olla, on vabakutseline teadusajakirjanik ja endine BBC News Online teadustoimetaja David Whitehouse. Kui Whitehouse veel BBCs töötas, oli just tema üks neist, kes rikkus teadusembargot ning avaldas uudisloo Marsi veevarudest. „Njaa, sellest tuli jah väike pahandus,“ meenutab ta.

Nagu teistel ajakirjanikel, kes Marsil tehtud avastustest varakult haisu ninna said, polnud Whitehousegi artikkel päris vigadeta. Näiteks kirjutas ta, et tehtud piltidel oli näha „midagi, mis paistab olevad Marsi pinnasest immitsev riimvesi“, kuigi tegelikkuses hakkas piltidelt silma vaid jälgi, mis viitasid allikate olemasolule ning võisid olla kuni 2 miljonit aastat vanad. Tegelikult ei ole tänini kindlalt teada, kas Marsi pinnal on vett või mitte. Seda apsakat võib võtta kui tõestust embargode vajalikkusest, kuid pigem toob see välja ühe paljude embargosüsteemide olulise lisatingimuse, mida tuntakse Ingelfingeri reegli nime all.

1969. aastal tollase New England Journal of Medicine toimetaja Franz Ingelfingeri poolt kirja pandud reegel ütleb, et teadlased, kelle uurimused alles avaldamist ootavad, ei tohi oma tööst ajakirjanikega rääkida. Selle taga oli algselt soov, et teadlased tutvuks oma kolleegide tööga ajakirja ja mitte sellele eellnenud uudisartiklite kaudu. Nature ja Science kasutavad mõlemad Ingelfingeri reegli modifitseeritud variante ning lubavad teadlastel ajakirjanikega avameelselt suhelda alles pärast põhjaliku pressiavalduse välja andmist. See aga tähendab, et kuigi Whitehouse ja teised said oma info Marsil tehtud avastuste kohta pressiesindajate abita ning see ei kuulunud seega põhimõtteliselt teadusembargo alla, ei saanud nad projektis osalenud teadlastega suhelda ning fakte kontrollida.

Whitehouse tunnistab aga, et kaalus vahel embargo rikkumist isegi siis kui oli ajakirjalt Nature või Science eelkoopia ja pressiteate juba saanud. „Tavaliselt ju sõlmituid kokkuleppeid ei murta,“ seletab ta, „aga kui lugu oli tõesti erakordselt hea, siis seda ikkagi tehti. Ja hiljem üritati oma otsust põhjendada öeldes, et BBC on tähtsam kui Nature ja kui embargo alla kuuluvate pressiteadete saatmine BBCle ka lõpetataks, siis teeks see ajakirjale igal juhul rohkem kahju kui meile.“

Kuigi avalikkuse tähelepanu äratavad juhtumid on haruldased, pole embargode rikkumine mingi uus nähtus. 1989. aastal kutsus Utah ülikool USA ajakirjanikud pressikonverentsile, et tutvustada neile uut tüüpi energia tootmise võimalust: tuumasünteesi toatemperatuuril ehk külma tuumasünteesi (cold fusion). Martin Fleischmann, üks teadlastest, avaldas aga uurimist puudutavad üksikasjad kogemata ühele Financial Times’i ajakirjanikule, mis viis lõpuks selleni,et Suurbritannias avaldati vastav artikkel päev enne kavandatud pressikonverentsi. Juba 1961. aastal aga jooksid ajalehed tormi astrofüüsik Martin Ryle’i uute uurimistulemuste peale, mis olid vastuolus Fred Hoyle’i statsionaarse universumi teooriaga, mille kohaselt peaks universumi paisumise tõttu uut ainet kogu aeg juurde tekkima. Kuna Hoyle’i teooria oli niigi kristlaste hulgas äärmiselt ebapopulaarne, ilmus sellest ajalehes Evening News artikkel pealkirjaga „Piibel ei valetanud“.

Whitehousei meelest on embargode puhul kõige ärritavam see, et nad sunnivad kõiki teadusuudiseid täpselt samal ajal kajastama. Selline lähenemine toob kasu aga vaid ajakirjadele endile. „Nad teavad, et nende nime mainitakse kindlal päeval, kindlates ajalehtedes ja kindlates meediakanalites,“ ütleb ta, „ning see on loomulikult hea reklaam. Aga ma ei näe ühtegi põhjust, miks erafirmad peaksid maksumaksja taskust rahastatavat uurimistööd isikliku tulu saamiseks ära kasutama.“

Vigased artiklid

Pressiesindajad sellega loomulikult ei nõustu. Ajakirja Science juures töötav Ginger Pinholster rõhutab, et Ameerika Teaduse Edendamise Ühing on siiski mittetulundusühing. Ta usub ka, et kui üks meediakanal embargot rikub, peavad teised kiirustama, et talle järele jõuda ning see põhjustabki vahel vigaste artiklite avaldamist. „Uurimistulemuste moonutamine võib panna avalikkust teaduslikke avastusi vähem usaldama ning see võib vähendada teaduse rahastamist, mis takistab siis omakorda ühiskonnale kasutoovat teaduse arengut,“ ütleb Pinholster.

Enamik teadlasi, kellega ajakiri Physics World ühendust võttis, polnud samuti Whitehousei argumentidega päriselt nõus. „Embargod ei takista teadlaste vahelist suhtlemist,“ väidab Manchesteri Ülikooli kondensainefüüsik Andre Geim, „nad ei lase lihtsalt teadlastel oma tööd enne avaldamist üles haipida.“

Geimil on igati õigus kui ta ütleb, et üldiselt ei takista embargo süsteemid teadlasi mingil viisi: ajakirjades Nature ja Science kasutusel olev Ingelfingeri reegel lubab teadlastel omavahel suhelda, esineda konverentsidel ning panna oma tööde eelkoopiaid üles serveritesse nagu arXiv (seda viimast teavad küll vaid vähesed). Küsimus on aga selles, kas ka avalikkusel ning teiste alade teadlastel peaks olema õigus selles suhtlusringis osaleda. USA ajakirjanik Vincent Kiernan väidab oma 2006. aastal ilmunud raamatus „Embargoed Science“ („Teadus embargo all“), et avalikkuse kõrvalejätmine teadlaste dialoogist tekitab olukorra, kus inimesed võivad teadustöö „olemust“ valesti mõista ning see jätab nad pseudoteaduste meelevalda. Ta kirjutab, et kuna embargo tekitab lõpmatu voo artikleid „uusimate“ teaduslike avastuste kohta, siis juhib see ajakirjanikud teadustöö vastuolulise ja probleemiderohke protsessi kajastamise juurest eemale.

Ka Whitehouse on samal arvamusel. „Ajakirjaniku töö on kirjutada sellest, mis tegelikult toimub, mitte kõike kogu aeg tagant kiita,“ ütleb ta. Whitehouse lisab, et tema pole siiani veel mitte ühestki kirjastajate poolt välja toodud embargokasutamise eelisest kasu saanud. „Üks põhjustest, miks embargo kehtestati oli soov anda kõikidele ajakirjanikele võrdsed võimalused. No milline ajakirjanik seda tahaks? See on täiesti naeruväärne. Ajakirjanikud on juba loomult võitlushimulised ja tahavad alati, et nende artikkel just esimesena avaldataks.“

Ei mingeid eeliseid

Pole kahtlustki, et võrdsete võimaluste poliitika aeglustab kiirete ajakirjanike tööd sundides neid kannatlikult embargoaja lõppemist ootama. Mõned ajakirjanikud on nõus end aga rõõmuga pisut selle nimel ohverdama, et teadus adekvaatselt kajastatud saaks.

„Paljudes arengumaades makstakse ajakirjanikele selle järgi, mitu sõna nad ajalehele kirjutavad,“ seletab David Dickson, kes toimetab arengumaades teadusalast suhtlemist edendavat netilehte SciDev.Net, „ja kui lood, mis toimetaja oma lehes kõige rohkem näha tahab, puudutavad poliitikat, sporti või kuritegevust, siis nende lugude kirjutajad saavad ka rohkem palka – teadusajakirjanikud on siin ebaausalt ebasoodsasse olukorda pandud ja seda veel lisaks muudele raskustele, mis arengumaade teadusajakirjanikel niigi ületada tuleb.“

Dickson läheb isegi niikaugele, et julgustab pressiesindajaiks pürgijaid embargosüsteeme kehtestama. „Kui sa tahad olla paaniliselt kogu aeg esimene, kes oma artikli avaldab, siis ei saa uurimustöö su loo taga kunagi kuigi põhjalik olla,“ ütleb ta. Dicksonit ei kõiguta ka argument, et Ingelfingeri reegel ei luba teadustööst enne avaldamist midagi kirjutada. „Millal sa siis veel teadustööst kirjutad?“ küsib ta, „pooleliolev teadustöö on ju tegelikult ikkagi üsna igav. Miks siis mitte oodata kuni on midagi, millest kirjutada? See on ju palju huvitavam.“

Tõsi on see, et isegi kui laiatarbemeedia saaks erinevate alade teaduslikke uuringuid ja uurimistöö käiku vabamalt kajastada, poleks neil selleks ilmselt piisavalt kvalifitseeritud töötajaid. Näiteks Suurbritannia päevalehel Guardian on kõikide teadusharude katmiseks 9 ajakirjanikku. New York Times’il on neid 17. BBC News’il on erinevate tele- ja raadioprogrammide peale kokku 6. Sellised tagasihoidlikud näitajad võivad peegeldada tendentsi kogu kaasaegses ajakirjanduses. Suurbritannia uuriva ajakirjaniku Nick Daviese värske raamatu „Flat Earth News“ („Lameda Maa uudised“) kohaselt on keskmiselt vaid 20% Ühendkuninriigi kvaliteetajalehtedes ilmuvatest lugudest kirjutatud ilma pressiteateid või muud taolist kõrvalist abi kasutamata.

Võimalik, et kui embargod kaotataks, peaksid rahulikumad meediavaldkonnad võidujooksust kõrvale astuma ning pöörama oma tähelepanu alternatiivsematele ajakirjadele nagu Physical Review Letters, mida annab välja Ameerika Füüsikaühing (American Physical Society) ning kus pole midagi embargo süsteemi sarnast olnud juba 30 aastat. Sama hästi võivad nad aga teadusajakirjandusest üldse loobuda. Kuid vaatamata sellele, kas embargod tulevad teadusalasele suhtlemisele kasuks või hoopis pärsivad seda, pole ajakirjadel Science ja Nature vähimatki kavatsust neist loobuda, nii et paistab, et embargod on siin, et jääda. Dicksoni sõnul on neil mitmeid funktsioone. „Nad ei ole kivisse raiutud. Reegleid teavad kõik. Just nii ajakirjandus töötabki,“ ütleb ta.

_____________________

Teadusembargod
Jon Cartwright, PhysicsWorld 01.05.2008

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta