Matk märtsikuisesse Ungarisse oli mulle üks suur üllatus. Suured kultuurmaastikega põllulapid olid tundusid vaid esmasel vaatel igavatena.

Neid ääristasid mulle võõrad lehtpuude read. Mööda põlluserva jõudsin jõudsalt edasi. Põldudevahelised hõredad metsaviilud olid sobivaks elupaigaks jänestele.

Pikk-kõrvad jooksid minu samme kuuldes põllulapi keskele. Vahetevahel võis neid lagedal põllul märgata kümme-kakskümmend tükki kokku. Pisut üllatunult jagunes jänesterühm jälle laiali, kui ootamatu segaja oli eemaldunud.

Kui üle õla tagasi vaatasin , olid kõik jänesed lagedalt jälle lahkunud. Selline jäneste võistumäng suure kandamiga matkajaga oli see üllatus, mida üksluine põllumaastik mulle pakkus.

Niimoodi jänestega võidu marssides jõudsin rutem eesmärgi poole, kus mäed jälle paistma hakkasid, kus jäneste asemel hirvehüüd ja muud põnevat.

Märts, 1996.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks! 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta