Väiksel ootaja jaoks on suur pilkane pimedus ümberringi. Maakodu pisikeses kaevumajakeses ootab ta suurt valgenemist ning aknakesest saab ta selle tulekust juba aimu. Ta tahab täna koolivabal laupäeval näha lähemalt neid sulelisi, kes akna all talvisel söödaplatsil käivad.
- Marek Vahula lood
- Blogi "Marek Vahula lood"
- 21. detsember 2016
Kui valgust juba väljas piisavalt, saabub salk varblasi. Nad maiustavad viljateradega ja on esimesed.
Teisena tuleb kollakat karva talvikeste tund. Nad on peale varblasi platsis ja ei unusta samuti kõhtu täitmast.
Kolmandad külalised on harakad. Nemadki on söömisega ametis, kuni varesed nad minema peletavad. Söömiste hommiku lõpetavad saabunud rongad. Sellises kindlas järjekorras saabusid söödikud söödaplatsile.
Sama kordus veel teisel ja kolmandalgi nädalavahetusel kui majakeses külalisi ootasin. Ikka samal ajal ja samas järjekorras maanduti söödaplatsile. See oli üldse minu esimene suurem ja terasem tähelepanek, mis ümbritsevast loodusest avastasin.
Ja kui kõik sulelised olid lahkunud, ilmus platsile kasvav looduseuurija, et järgmiseks päevaks sinna söödalisa panna. Miks minu kunagised hoolealused niimoodi üksteise järjekorrast lugu peavad, seda ma ei saanudki teada.
Ometi, nii nad talitasid ja nii ma saingi juba kümneaastaselt looduseuurijaks. Seda tänu oma esimesele tähtsale avastusele.
Neeruti, 1982.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
