Sellel aastal tuli lumesulamine järsku, keegi polnud selleks valmis. Oma kummikuid ei leidnud ma üles nii ruttu kui tahtsin, sest sulailm keset talve ootas mind.

Hommikust teed juues ajasime võsujuttu ja sirklijuttu. Need lõputud Sirkli heietused ei saa vist kunagi otsa, sest Võsul on huvitav ka sulailmaga. Nii püüdis ta mind veenda ja nii ta mind minu sulakäigule saatis.

Tahtsin kogeda räästapisaratest enamat ja läksin mere äärde sulailma otsima. See sula kestis juba teist päeva. Eile jõudsid plusstemperatuurid kohale ja polnud ühtegi märki sellest, et soojalaine niipea meie juurest ära läheks.

Rannas, kuhumaani mets ulatus, olid lumel kährikkoera jäljed. Kährik oli suure sulaga teinud omi käike ja jäljed rääkisid nüüd tema eest looma askelduste kohta. Harutasin mõni aeg lahti tema jälgi ja läksin tagasi tuppa.

Ometi oli kährik see, kes mind täna natukene targemaks tegi. Sain teada, et sulailmaga ta vahel katkestab oma talveune ja läheb kolama. Ja mitte ainult sellepärast, et jälgi teha ja kahele mehele õhtuks jutuainet anda.

12.01. 1992. Võsu.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta