Külasaun on vast koht, millest kuulnud iga eestimaalane, kuid mitte igaüks ei ole külasaunas käinud ja kes kord käis, ei ole võib-olla enam ammu käinud. Kas sina oled külasaunas käinud?

Olen Laura ja Külasaunast tähtede juurde on minu lugu naasmisest külasauna, kus olin käinud vaid lapsena ja vanavanematega - tee tagasi külasauna leidsingi üles inspireerituna oma kõige toredamatest vanavanematest, kellele raamat pühendatud on. Ja ometigi ei oleks osanud arvata, et sealt ka uskumatult põnevaid mõtteid leiab! Jagan siinkohal Bioneeri lugejaga raamatust ühte peatükki, millega püstitame küsimuse: kas pesuvahendid on oma inimese või inimene hoopis oma pesuvahendite nägu?

Kuna teatav looduslähedus ja isegi ehedus on saunakultuuri sisse kirjutatud, tabasin külasaunas veel nii mõnegi rohelise mõtte, mis sai ka kirja raamatusse Külasaunast tähtede juurde. Raamat ilmub mardipäeval 2020 lehel saunalood.ee, kuid seniks mõnusat mõttelendu!

Naftapesu – kõige popim pesu

Pesuvahendeid on saunas õige mitmeid – iga pesuvahend pisut oma omaniku nägu. See on päris huvitav teema.

Enim olen külasaunas kohanud tooteid tavapoodide valikust, mis valmistatud peamiselt naftasaaduste ja muude kemikaalide baasil. Kuid ka natukene prestiižsemate brändide pesuvahendeid, mis valmistatud peamiselt naftasaaduste ja muude kemikaalide baasil. Huvitav, kuidas see igapäevane naftapesu inimese organismi mõjutab? Brändiga või ilma?

„Päris õige pesuseep, nagu vanasti,“ lehvitas kõrvalpingi naine möödunud korral kaassaunalistele oma seebiga. Tõesti, see meenutas neid seepe, millega vanaisa kunagi saunas käis. Vanaisa ema, minu vanavanaema, tegi ise seepe, mis sisaldasid vist isegi siga – täpselt ei mäleta. Õnneks ei pea tänapäeval ennast enam loomadega pesema, taimsed rasvad on päris kättesaadavad ja kehale meeltmööda ka.

Nostalgilise uhkusega pesuseebi lehvitamine kõneles aga sellest, et miskit on muutumas – läänest tulnud värvikirevad pakendid ehk ei köida enam eestlase silma nii väga? Sisu ju loeb ka!
Ja ometigi on harva olnud näha 100% looduslikke tooteid. Pisut rohkem aga looduslikkusele pretendeerivaid tooteid, millele peale märgitud sõnad nagu looduslik, öko, sisaldab looduslikku õli jne – mõned erinevad tavapoe toodangust küll vaid ühe või kahe koostisosa poolest. Sisu ju loeb ka?

Mitte veel kuigi ammu käisin saunas 98.8% looduslike pesuvahenditega, Austraalia toodang! Tõeliselt head pesuvahendid, mis olid isegi tellimiskuludega kolm korda odavamad kui Eesti omatoodanguna valminud tõeliselt head pesuvahendid. Eesti loodustoodete keskmine hind on maailma brändidega võrreldes pehmelt öeldes krõbe. Ja ometigi jäi miski südant kriipima.

Mõelda vaid, kui iga eestlane telliks minu kombel vastutustundetult oma pesuvahendid teiselt poolt maakera? Kui palju naftat me kõik transpordile raiskaks? Oot, kas Eesti tavapoodide riiulid on täidetud kodumaiste pesuvahenditega? Eks see miski kapitalismi veidrus ole, et toote hind ja loodusressursside tegelik kulu pole omavahel kuigi palju seotud.

Otsustasin sedasorti häbematusega igatahes lõpparve teha! Universum kuulas – poodidesse jõudsid 100% looduslikud peapesu seebid ehk tahked šampoonid, mis valminud Eestis. Pesevad hästi, aga loputada tuleb korralikult. Hind on pesukordade kohta mõistlik, naftat üle maailma laiali ei lennuta ning puudub ka plast- ehk naftapakend – pesu muutus kolm korda puhtamaks! Tahke šampooni viisin aga sauna vanaema nõukaaegses seebikarbis, punase lillega plastkarbis.

Nõukogude ajal oli plast olnud värvikirev ja uhke, uudne reklaamkott aga omamoodi staatuse sümbol. Kuid ajahammas pole jätnud reklaamkotti puremata – moodsast, uudsest ja uhkest on saanud odav, kvaliteeditu ja raiskav. Omamoodi staatuse sümbol seegi?

Pikka aega üritasin tutvustada vanaisale uuema aja kombeid ja veenda teda käima saunas riidest kotiga. Mõni kord kavaldasin ja panin vanaisa saunaasjad riidest kotti valmis ise. „Kus ma`s sellega lähen, teised käivad ju kilekotiga,“ sõnas ta selle peale natukene pahuralt. Vanaisa polnud kuigi rahul, tema tahtis käia kilekotiga!

Nupukamad on leidnud saunas plastist võrkkottidele ka taaskasustuslahenduse - ilmselt kõige huvitavam pesunuustik, mida külasaunas ja ka oma elus näinud olen. Nupukad leiavad ikka lahendusi! Sedasorti nuustikust – millega saab hästi selja puhtaks ka see, kes muidu oma selga pesema ei ulatu – eritub aga igal kasutuskorral plasti mikro- ja mitte nii mikroosakesi, mis lähevad koos pesuveega... Sinna kuhu läheb pesuvesi! Plast on jõudnud pinnasesse ja toiduahelasse – tuleb välja, et hoopis meie oleme oma pesuvahendite nägu?

Millest on sinu nuustik tehtud?

Šampoon, nuustik või kunstviht – isegi saunarätik võib olla tehtud naftast. Kui vanasti olid saunas kasutusel efektsest tugevast metallist kausid, siis tänaseks on need asendunud plastkaussidega. Plast, kui seda kuumutada – nt saunalava temperatuurides –, eritab aga keskkonda ohtlikke kemikaale. Korralikku, kuuma jalavanni teen kodus, vanaaegses metallist kausis!
Mulle tundub, et oleme üleni naftaga koos, enne ja pärast pesu.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta