Kevad on jõudnud ühte aeda. Sellist tuntud ja laialt levinud kaunist juttu võiks jätkata kaua. Kui aias veidi ringi kõndida omapead ja otsida midagi, siis võib avastada paljutki.

Muu hulgas on kasvamas ka kaks juba lehte minevat kirsipuud, kelle pungad peagi õide tahavad puhkeda. Nii nagu sellel ajal kevadel kohane on.

Ühe kirsi võras on eelmisest aastast saadik harakapesa. Eelmisel aastal pesitsenud harakapaar ehitas ta suure hoole ja armastusega ning pesa sai valmis ühe nädalaga.

Sel aastal seisab pesa tühjalt ja kasutuseta, vaid harakad ise askeldavad läheduses, aga mitte enam selle pesa kallal.

Hoidsin lindude tegemistel silma peal ja ei pidanud raisatud aega kahetsema. Nad tassisid siit ja sealt oksakesi naaberpuu okste vahele ja sinna oligi sündimas uus harakapesa.

Üks lindudest ei petnud minu ootusi, ta tiris vana pesa küljest raagusid ja asetas neid uue pesa jaoks kõrvalpuusse. Nii sündiski vanast pesast uus. Peagi oli uus pesa valmis ning vana pesa otsa saanud.

Ilma minu terava pilguta poleks ehk keegi seda tähelegi pannud. Harakate taaskasutus vääriv kirja panemist.

Mai, 2000.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!