Vaimne vägivald muudab inimese, kellele see suunatud on ebakindlamaks. Ebakindlus omakorda võib halvata mõtlemis-, mõistmis- ja teovõime. Ajapikku võivad murduda nii inimese vastupanu kui ka enesehinnang.

Keeruliseks muudab olukorra tõsiasi, et vaimne vägivald on tihti varjatud. Siia alla kuuluvad näiteks telefonikõnede, kirjade vms kontrollimine, suhtlemiskeeld teatud inimestega, majanduslik kontroll (näiteks tööl käimise keeld), hirmutamine, laimamine, alandamine teiste ees, sõimamine jms.

Ametlik statistika peegeldab vägivalla juhtumeid ebapiisavalt. Politseistatistika kajastab vaid füüsilist ja seksuaalset vägivalda, millest on teatatud. Vaimse vägivalla puhul ei saagi politsei enamasti aidata.

Väga sageli jääb ohver praktiliselt abita. Ta ei julge vägivalla juhtumist (sh vaimne vägivald) kellelegi rääkida, ega oska abi saamiseks kuhugi pöörduda. Sageli on inimene oma probleemidega üksi ja kaitsetu vägivalla jätkumise vastu.

Võimalusi abi saada vähendavad siiani levivad müüdid, mille kohaselt näiteks peresisene vägivald on pere siseasi. Samuti usutakse, et küllap on inimene ikka ise süüdi, et teda halvasti koheldakse.

Kui füüsilise ja seksuaalse vägivalla sisu enamasti mõistetakse, siis vaimne vägivald on teema, mille mõju kiputakse alahindama. Sageli ei tunta vaimset vägivalda ära isegi siis, kui ohver palub abi.

Vaimne vägivald võib esineda väga erinevates vormides

Olukord tuleks kriitiliselt üle vaadata ja vajadusel erinevad meetmed kasutusele võtta, kui teie enda või teie mõne lähedase suhetes esinevad mõned järgmistest olukordadest!

Vaimsele vägivallale viitavad:

  • ignoreerimine - tunnete, arvamuste, soovide, ettepanekute eiramine;
  • vaikimine - nn tummfilm;
  • ähvardamine - vägivalla kasutamisega kaaslase või ka enese vastu, näiteks lubab ennast ära tappa, lapsed emalt ära võtta jms;
  • jälitamine, jälgimine – teise inimese järel käimine, tema tegemiste ja käimiste jälgimine, “juhuslike” kohtumiste otsimine jms;
  • segamine, tülitamine    - kõnetamine, helistamine, kirjade, meilide, kingituste, lillede saatmine jms;
  • hirmutamine - paneb kaaslase kartma oma ilme, liigutuste, sõnade või tegudega, näiteks kiire autosõit, kui naine kardab kiirust, keldrisse kinnipanek jms;
  • sõimamine - ebaviisakate, ebatsensuursete sõnade kasutamine ja nimetuste andmine;
  • laimamine - näiteks sõpradele, kui inetu, rumal, seksuaalselt frigiidne jms partner on;
  • alandamine – näiteks kaaslane on paks, inetu, rumal, ei oska mitte midagi jms;
  • süüdistamine - muuhulgas, et ohver on toimunud vägivallas ise süüdi, ohver on  vägivallatseja niikaugele viinud;
  • ohvri ja tema soo halvustamine, vähendamine - näiteks märkused: naise loogika; mida naine ka teab jms;
  • manipulatsioon - näiteks ohvri tunnetega mängimine, olles kord südamlik ja hell, kord vägivaldne;
  • sugestioon - näiteks sisendab kaaslasele, et too on vaimuhaige jms;
  • kontroll - teise inimese tegemiste, käimiste, ajakasutamise üle;
  • eraldamine, isoleerimine - sugulastest, sõpradest, kõigist, kes võiksid ohvrile tuge ja abi pakkuda, näiteks ei luba enam sõbrannaga suhelda; 
  • laste kasutamine vägivallavahendina - kasutab lapsi partneris süütunde äratamiseks, sõnumitoojate, informaatoritena, kasutab lastega kohtumise õigust vägivallaga ähvardamiseks;
  • eesõiguste ja võimuasendi ärakasutamine - kohtleb partnerit nagu teenijat, teeb kõik suured otsused üksi;
  • majanduslik kontroll - töö saamise takistamine, töölkäimise keelamine, rahasaamise takistamine, raha mitteandmine jms;
  • juriidiline kuritarvitamine - väljapetmine, allkirja võltsimine jms;
  • kaudne vägivald - teise inimese esemete või omandi hävitamine, näiteks asjade lõhkumine, ähvardamine lastele ja teistele lähedastele viga teha jms.

Vaimne vägivald mõjub ohvrile mitut moodi:

  • ebakindlus – ohver avaldab oma arvamust üha vähem ja üha vähem vabalt;
  • sõnavabaduse puudumine – ohver tunneb, et ta peab kontrollima, mida ja kuidas ta ütleb;
  • emotsionaalne ebaturvalisus – ohver loodab, et partner ilmutaks oma õrnemat ja haavatavamat poolt;
  • endasse sulgumine – ohvrile hakkab tunduma, et on vale rääkida teistele inimestele oma paarisuhtest;
  • elamine lootuses – ohver loodab, et olukord muutub, eriti suurema armastuse ja mõistmise abil;
  • kahtlemine – ohver hakkab kahtlema oma mälus, võimetes, põhjustes elada või reaalsusetajus;
  • haavatavus – ohver tunneb ennast ohustatuna;
  • hirm uue vägivalla ees – ohver võib hakata kartma veel sündimata vägivalda;
  • surmahirm – ohver kardab, et „halva käitumise“ korral võidakse tema elu kallale kippuda;
  • rõhutus – ohver tunneb, et elul pole enam positiivset alatooni;
  • jõuetus – ohvril on tunne, et tal saab jõud otsa.

Mida sa saad teha, kui keegi kasutab sinu suhtes vaimset vägivalda?

  • Ära jää üksi.
  • Räägi oma murest ükskõik kellele, keda saad usaldada, kes mõistab sind ja kuulab.
  • Hoidu neist, kes panevad sind uuesti end süüdi tundma.
  • Tegele kõigega, mis kosutab hinge, eriti oma enesehinnanguga.
  • Hoia vägivallatseja oma mõtetest nii kaugel, kui vähegi suudad.
  • Vajadusel helista kriisiabi telefonile 116 006 või küsi abi naiste kohalikust varjupaigast.

Kui oled vaimse vägivalla ohver, siis tea:

  • sa ei ole teise inimese vägivaldse käitumise põhjus;
  • lastel on parem elada pigem ühe vanemaga kui koos vägivallatseva vanemaga;
  • olukorras on valikuvõimalusi ja sellest väljapääse.

Kasutatud materjalid

Sarnased artiklid