Nende reeglite eiramine võib viia katastroofiliste tagajärgedeni — laps võib kaotada igasuguse usalduse täiskasvanute vastu.

Avameelsus tekib vaid vastuseks avameelsusele. Kui tütar saab aru, miks ema silmis on pisarad, kui ta kuuleb oma lemmiklaulu, poeg aga teab, milliseid raamatuid eelistas isa oma lapsepõlves ning miks ta valis endale just selle elukutse, tekib perekonnas emotsionaalne lähedustunne. Seda tunnet toetavad peresaladused: leebe suhtumine lähikondlaste nõrkustesse, mida hoitakse saladuses võõraste eest, või varjatud ettevalmistused sünnipäevalapse peoõhtuks.

Samas võivad vanemad, kes püüavad lapselt tema saladusi iga hinna eest välja meelitada, esile kutsuda veelgi suurema enesessetõmbumise.

Ometi on ka avameelsus hea vaid mõõdukuse piires: ema ei peaks kurtma lapsele isa „halba käitumist“. Laps võib olla ema sõbranna, kuid kõiki ema saladusi ei pea ta siiski teadma.

Hoopis teistsugused on mahavaikimise saladused, kui lapsed varjavad oma tegusid, mis vanemates võib pahameelt tekitada. Nii peidab 5-aastane ema eest mänguasja, mille ta salaja sõbra käest laenas, teismeline hiilib aga sõnagi lausumata mahajäetud ehitusplatsile. Mahavaikimine ilmub lapse ellu üpris varakult. Juba kaheaastased on võimelised karistuse kartuses petma.

Mahavaikimine on otsekui kaitsefunktsioon. Hirm ebameeldivate tagajärgede ees on peamine varjamise põhjus nooremate koolilaste seas.

Pealegi on lapsed veendunud, et täiskasvanud ei saa neist niikuinii aru. Lapsel on keeruline seletada oma käitumise motiive, ta ei oska sõnadega seletada seda, mis on peidus sündmuste välise külje taga.

Kahjuks on paljudel lapsevanematel üsna kesine ettekujutus kaasaegse kooli elust — suhetest klassikaaslaste, õpilaste ja õpetajate vahel. Neil on lihtsam riielda poisiga kakluse pärast kui kuulata ära tema ebaselgeid seletusi. Pojal on aga lihtsam kakluse põhjustest mitte rääkida.

Kui soovid, et lastel oleks sinu ees võimalikult vähe saladusi, pea meeles:

Räägi lapsele täiskasvanute saladustest

Jutustades lapsele oma lapsepõlvest, kujutavad ema ja isa end sageli ideaalsete lastena, kes hoolega õppisid, aitasid vanemaid ega rääkinud kunagi inetuid sõnu. Lapsed saavad aga väga hästi aru, et vanemad kavaldavad. Rääkige parem oma lapsepõlve läbielamistest, jutustage, milliste tempudega hakkama saite, eksimustest ja lüüasaamistest. Igale inimesele on tähtis teada, et mitte tema üksinda pole sattunud raskesse olukorda või tundnud kahetsust oma tegude pärast.

Arglik küsimus: „Ema, kas sul on ka seda juhtunud, et…“ on kui võlusild, mis ühendab täiskasvanute ja laste maailma, aidates lapsel kasutada vanemate kogemusi.

Kui aga su 5-10-aastane järglane ilmutab lapse kohta liigset kinnisust, tuleks sellele tähelepanu pöörata ning selgusele jõuda, millest selline käitumine tingitud on. Peab ilmutama järjekindlust ning uurima lapse käest põhjusi, kuid mitte mingil tingimusel ei tohi temaga riielda ega teda häbistada. Sellise salatsemise taga võib olla vanemate laste hirmutamine, seksuaalsusega seotud probleemid või lapse ülitundlikkus. Võimalik, et vaja läheb psühholoogi konsultatsiooni.

Koolieelikud ning nooremate klasside lapsed õpivad lisaks saladuste jagamisele ka võõraid saladusi hoidma. Siin tulevad appi muinasjutud, kus on peaaegu igas loos tegemist mingi saladusega ja selle hoidmisega. Väljamõeldud tegelaste näitel on lastel lihtsam lahendada küsimusi: „Kellele tasub oma saladust usaldada?“, „Kuidas hoida võõrast saladust?“, „Mida teha, kui sõber rääkis kogu maailmale sellest, mida sina palusid salajas hoida?“

Need kinnised teismelised!

Teismeliseiga on eriliste saladuste aeg, mil noored, püüdes rõhutada oma iseseisvust, mässivad saladuseloori isegi kõige banaalsemad igapäevased elujuhtumid.

Selline salatsemine teeb vanemad rahutuks: „Mida küll peaks varjama 13-aastane oma toas? Vist midagi hirmsat!“ Varjata aga võib mida iganes. Ja sellest võib suurt rõõmugi tunda. „Ärge segage end minu isiklikesse asjadesse!“ hüüab ärritunud teismeline.

Erinevalt nooremast koolieast, oskavad vanemad lapsed varjata oma emotsioone. Sagedasim sõna on nüüd „normaalselt“ — see on otsekui mask, mille taha saab varjata väiksemaid probleeme ja ebameeldivusi, mida vanemad ei pea teadma. Saladusi aga tekib üha rohkem. Noorukid peidavad osavalt oma olme- ja koolisaladused pooltõe ja poolvale taha.

Vanematel tuleb tahes-tahtmata uurija rolli asuda. Samas pole mõtet pidevalt uurimisi korraldada. Mitte kõik, mida vanemate eest varjatakse, ei vaja karistust. On ju teada, et mida karmim on distsipliin, seda leidlikumalt valetavad lapsed.

13-15-aastastel tekib petlik täiskasvanutunne. Eilsed lapsed tunnevad end kogenutena, teadjatena, iseseisvatena, ning neid selles ümber veenda on peaaegu et võimatu.

Mida siis ette võtta? Nendega tulebki käituda nagu täiskasvanud inimestega, unustamata seejuures, et nad on veel… lapsed. Parem on kohe kokku leppida, mille eest teismeline ise vastutab, mille üle on kontroll osaline, mida aga kontrollivad täiskasvanud täielikult. Sel juhul ei teki ka erilisi põhjusi salatsemiseks.

Uuringud on näidanud, et arvutist ja eriti Internetist on saanud väga sagedased salgamise objektid. Just Internetiga on seotud noorukite valetamine — ning just see on sfäär, mida lapsevanemad peavad lapse enda huvides väga hoolikalt kontrollima.

Privaatne ruum

Noorukite salatsemisel on demonstratiivne varjund. Võib jälgida, kuidas 11-13-aastased lapsed, kogunenud väikestesse gruppidesse, üksteisega sosistavad. Nad kihistavad naerda, kuid jäävad kindlasti vait, kui neile on liginemas täiskasvanu või teised lapsed. Isiklikud saladused saavad teismeliste põhiteemaks.

Subjektiivsed saladused hakkavad erilist osa etendama vanemate koolilaste psüühilises arengus. Teismeline hakkab end isiksusena tunnetama, ta õpib tundma oma individuaalsust. Nooruk püüab maha märkida isikliku maailma piire ning joonistab sinna esimesi visandeid oma sisemaailmast.

Alates 12. eluaastast tuleb lapsele võimaldada omaette olemist — tal peaks olema oma tuba. Ning täiskasvanud peaksid sinna sisenema vaid pärast koputamist. Kui eraldi tuba ei ole, piisab, kui on koht, kus võib oma isiklikke asju hoida — näiteks lukustatav laegas, mille võti on peremehe käes. Oluline pole mitte luku tugevus, vaid vanemate lugupidav suhtumine teismelise eraasjadesse.

Kui kodus kuulatakse pealt gümnaasiumiõpilase telefonikõnesid, võetakse luba küsimata tema jaoks hinnalisi isiklikke asju või loetakse tema päevikut, leiab laps ohutu territooriumi väljastpoolt kodu ning libiseb seega täielikult vanemate kontrolli alt välja.

Teismelise sisemaailm on täis vastuolusid. Ühelt poolt tahaks hoida oma isiklikku elu salajas, teisalt tahaks sellest rääkida, jagada oma muresid ning olla mõistetav.

Otsesed küsimused üksnes provotseerivad salatsemist. Tähelepanelik vaikimine ning lapse ärakuulamine, oma isiklikku arvamust lisamata, aitavad teismelisel avaneda ning näha vanemates sõpru.

Lülita välja oma alailma helisev mobiil! Pööra end näoga lapse poole, nii et su silmad oleksid tema omadega samal tasemel, ning räägi temaga nagu võrdne võrdsega. Ära kiirusta nõu andmisega, kui sinult seda ei paluta. Räägi lapse tunnetest: „Kas sa olid pettunud?“, „Kas sa kartsid?“, „Kas sa tundsid tõelist õnne?“…

Ära püüa KÕIKE teada saada. Las avameelsuse määra kehtestab laps ise. Igal inimesel on ja võivad olla saladused, mida hoitakse sügaval hingepõhjas.

Meie, täiskasvanud, oleme targemad ja kogenumad kui meie lapsed, teame rohkem ja oskame rohkem. Ometi on iga inimese hing, isegi väga väikese lapse oma, suur müsteerium, mida ei suuda mitte keegi lõpuni tundma õppida.

Ole tähelepanelik oma lapse vastu, kui…

Kõikidel juhtudel räägi toimuva üksikasjadest, ära varja oma tundeid, vasta kõikidele lapse küsimustele. Vastasel juhul tõmbub laps endasse, see aga mõjub halvasti tema psüühikale.

Allikas: Dobrõje Sovetõ