Eesti on võtnud eesmärgiks suunata 2025. aastaks 55% kodus tekkivatest segaolmejäätmetest materjalina uuesti ringlusse. Täna suudetakse Eestis jäätmetest ringlusse suunata napilt 30% – ja see osakaal on olnud muutumatu viimased 10 aastat. Eesmärgi saavutamiseni on veel pikk tee, kuid tegelikkuses on selle saavutamine lihtne, kui viime ellu järgmised 5 muudatust. 

Loome üle-eestilise ühtse jäätmeveosüsteemi  

Eestis on 79 omavalitsust ja üle 50 erineva jäätmeveosüsteemi ja -käitluseeskirja. Riigikontrolli audit toob välja, et 15 aastaga ei ole suudetud liigiti kogumist korraldatud jäätmeveo hangetes üle-eestiliselt rakendada. Endiselt on piirkondi, kus hankega on määratud vaid olmejäätmete kogumine ja mitmes omavalitsuses ei võimaldata elanikkonnal biojäätmeid eraldi sorteerida. See muudab ringluse eesmärkide saavutamise võimatuks. 

Selleks, et tagada liigiti kogumine kõikides korraldatud jäätmeveo hangetes, vähendada seeläbi omavalitsuste halduskoormust ja lihtsustada inimestele suunatud kommunikatsiooni, on parim lahendus disainida olmejäätmete sorteerimis- ja kogumislahendused riiklikul tasandil Keskkonnaministeeriumi või Keskkonnaameti poolt. See muudab hangete läbiviimise omavalitsuste jaoks lihtsaks ja tagab nii tarbijatele kui vedajatele selged arusaamad teenuse standardist üle Eesti.​ Kõige lihtsam ja kiirem viis sellega alustada, on muuta kõikides hangetes biojäätmete ja vanapaberi kogumine kohustuslikuks, standardiseerides sorteerimis- ja kogumispõhimõtted.

Kehtestame põletamise ja ladestamise saastetasud 

Alates 2022. a aprillist on segaolmejäätmete prügilas ladestamine keelatud, mistõttu valdav enamus neist põletatakse. Eestis makstakse täna jäätmete põletamise toetust. Tegelikult tuleks fookus suunata jäätmetekke vähendamisele ja nende ringlusse suunamisele. Põletamisele ja/või ladestamisele tuleks suunata vaid need jäätmed, mida tõepoolest pole võimalik ümber töödelda või ringlusesse suunata. Täna on aga suur osa põletusele saadetavatest materjalidest nn vähemväärtuslikud materjalid ehk need, mis on küll ringlusse suunatavad, kuid mille ümbertöötlemine on kallim kui põletamine või ladestamine. 

Üheks selliseks materjaliks on näiteks tetrapakend. Koos sorteerimisega on tetrapakendi ringlussevõtmise kulu ca 100 €/tonn. Samas põletamise tasu on ca 60 €/tonn. Kui aga põletamisele või ladestamisele lisanduks saastetasu, siis kulud võrdsustuksid ning turuosalistel tõuseks motivatsioon materjale (nagu ka siintoodud tetrapakendi komponente) ringlusse suunata.

Kehtestame müügipakendile eraldi ringlusmäära või plastimaksu 

Tootjatel on täna kohustus sõltuvalt pakendi materjalist koguda kokku 45-70% turule lastud pakenditest. Enamus sellest kohustusest täidetakse tootmisel tekkivate jääkidega ja toodete transpordiks kasutatavate pakenditega. See tähendab, et toote ümber oleva müügipakendi kogumiseks tootjatel piisav motivatsioon puudub ning suurem osa neist pakenditest saadetakse põletamisele ehk energia tootmisesse. 

Eraldi ringlusmäära eesmärgi ja ringlusesse võtmata pakenditele plastimaksu kehtestamine tähendaks seda, et tootjatel ja tootjavastutusorganisatsioonidel tekib motivatsioon panustada müügipakendite tagasikogumise võrgustikku, eelistatult tarbija juures nn kohtkogumisse. Seeläbi jõuavad pakendikonteinerid tarbijale lähemale, vähenevad kvaliteetseks sorteerimiseks mittevastavad avalikud konteinerid ning müügipakendite kogumine ja ringlusse suunamine muutub oluliselt efektiivsemaks. Ragn-Sellsi kogemus näitab selgelt – kui pakendikonteineril või -kotil on kindel kasutaja või vastutaja, on sorteerimise ja kogumise ning seejärel ka ringlusesse suunamise tulemused märgatavalt paremad. 

Eristame sorteeritud ja sorteerimata segaolmejäätmeid 

Hinnastades sorteeritud ja sorteerimata segaolmejäätmete kogumise ja käitlemise korraldatud jäätmeveo hangetes erinevalt, tekib tarbijal täiendav motivatsioon oma sorteerimisharjumuste muutmiseks. Inimese jaoks tähendab see, et kui jäätmed on sorteeritud, kehtib talle korraldatud jäätmeveo hankes pakutud vähempakkumise tulemusel saavutatud madal hind. Kui aga segaolmejäätmetesse pannakse ringlusesse võetavad materjalid nagu biojäätmed, vanapaber jmt, võib kliendile jäätmete kogumisel rakendada 30-50% kõrgema hinna, kui see on kliendil, kes jäätmeid liigiti sorteerib. Tekib „saastaja maksab“ põhimõttel töötav hinnastamismudel ning korrektselt jäätmeid sorteerivad inimesed ei pea läbi kaudsete maksude kinni maksma teiste tegematajätmise tõttu tekkivaid trahve ja kohustusi.

Munitsipaliseerimise asemel digitaliseerime 

Keskkonna- ja jäätmekäitlussektoris kasutatavad digilahendused on siiani olnud alarahastatud. See on üks põhjuseid, mille tulemusel oleme jõudnud väga vähese järelevalve võimekuseni ja sealt omakorda rohepesuni, kus väidetavat jäätmete korrektset käitlemist ja ringlusesse suunamist ei ole võimalik mingilgi moel kontrollida. Lihtsaim viis tagada sektori läbipaistvust, on muuta kohustuslikuks digitaalsed sõidulehed, mille abil saab täpselt jälgida, kas ja kuhu üleantud jäätmed liiguvad. Näiteks saab jälgida viimastel aastatel suureks mureks osutunud ehitusjäätmete liikumist või kontrollida, kas müügipakendid jõuavad sorteerimiskeskusesse ja sealt edasi ümbertöötlemisse. 

Esimesed neli ettepanekut ei vaja suuresti muud kui riigipoolset otsust ning korralikele ettevõtetele ja kodanikele ei kaasne sellega täiendavaid kohustusi. Viimane ettepanek kahtlemata nõuab digilahenduste ettevalmistamist ja kasutuselevõttu, aga on samas ka vältimatult vajalik selleks, et tulevikus ettevõtete jaoks kohustuslikuks muutuva kestlikkuse raporti jaoks oleks võimalik andmeid koguda. Kui sellised lihtsad muudatused saavad selge vastuseisu, siis tuleks küsida, et kelle jaoks ja miks on praegune segane ja läbipaistmatu olukord kasulik.   

Lugu on pärit Ragnsellsi leheküljelt.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta