Täna esilinastub kinos Artis eestimaiste autorite poolt loodud keskkonnadokumentaal „Inimese mõõt“. Film pälvis märtsi keskpaigas Mehhikos toimunud Cinema Planeta keskkonnafilmide festivali võistlusprogrammis publikuauhinna. Bioneer uuris Kaie Kotovilt, kes on filmi sisutoimetaja ja stsenarist, millest dokumentaalfilm täpsemalt räägib ja kuidas see valmis.

Millest dokumentaalfilm "Inimese mõõt" räägib? Kellele tuleks öelda aitäh filmi valmimise eest?

Film „Inimese mõõt“ räägib keskkonnakriisi psühholoogiast. Sellest, kuidas neli inimest neljas paigas üle ilma elavad ja kogevad veel sageli nähtamatuid muutusi keskkonnas.

See ei ole katastroofifilm, vaid pigem lugu paljus pinna all toimuvate muutuste mõjust meie elule ja elukogemusele, ka identiteedile ja minapildile. See on lugu muutuste aimdusest ja küsimusest, mis on meie võimuses, et nendele muutustele vastata või neid ka ära hoida Hasankeyfis (Lõuna-Türgi), New Yorkis (USA), Vaubanis (Freiburg, Lõuna-Saksamaa) ja Tonlé Sapil (Kambodžas).

Selle filmi loomise idee pärineb Marek Strandbergilt ja Testfilmi peaprodutsendilt Vallo Veeringult. Filmi on rahastanud EFSA, Eesti Kultuurkapital ja paljus pärinevad finantsid Testfilmi oma vahenditest.

Filmi valmimise eest tuleb tänada ka suurepärast tiimi, kuhu kuulusid Marianne Kõrver (režissöör), Margus Malm (operaator), Martin Vinkel, Horret Kuus (heli), Robert Jürjendal (muusika), Margo Siimon (montaaž), Katre Pärn, Õie-Mari Aasmäe, Jaan Tulviste (toimetajad-uurijad) ja Marianne Ostrat (produtsent). Ja tegelikult oli ka väga palju teisi inimesi, kes oma ideede, mõtete või ka praktilise abiga aitasid selle filmi teostumisele kaasa.

Dokumentaalfilm „Inimese mõõt“ uurib, kas keskkonnakriis on ikka keskkonna kriis või on see tegelikkuses meie harjumuste, ootuste ja väärtuste kriis. Kuidas jõudsite sellise teemani? Mis ajendas filmi tegema?

Algselt oli film mõeldud tehnoloogia-kesksemana. Õige pea aga jõudsime selleni, et otsustav inimene-keskkond-tehnoloogia suhetes on tegelikult inimene. Tehnoloogia ei tee seda meie eest ja tegelikkuses suunavad meie hoiakud ja otsused paljus seda, kuidas me tehnoloogiaid kasutame - ja milliseid eesmärke see teenib. Ka n-ö tumeroheline tehnoloogia võib osutuda keskkonnale kahjulikuks, kui selle rakendamine on mõõdutundetu. Nii keerasime filmi vaatepunkti 180 kraadi.

See ei ole lugu läbi "kosmoses" oleva (kaamera)silma protsessidest, mis toimuvad kusagil kaugel ja kellegi teisega. Selle filmi keskmes on inimene, tema lugu, tema kogemus - ja tegelikult on see ka meie lugu, meie kogemus.

Kõikidele inimestele meie tiimist on keskkond ja planeet Maa käekäik oluline ja südamelähedane. Eks me tahtsime ka iseenda jaoks avastada, millised on meie võimalused koduplaneedi heaks midagi ära teha. Kas me olemegi nende suurte muutuste ees jõuetud või on siin ka teistsugune tee, mis jätab meile võimaluse toimida. Just meile - mitte suurtele institutsioonidele, valitsustele või poliitilistele parteidele.

Milline kriis meil siis on? Kas keskkonna- või harjumuste, ootuste ja väärtuste kriis?

Mis on kriis? See on hetk, kus meie ootused, meie tavapärane arusaam maailmast, enam ei toimi: kui meie ootused ja püüdlused satuvad vastuollu meie ümber aset leidvate protsessidega.

Kriis on alati hinnang olukorrale, see ei ole olukord ise. Kuid vaatamata sellele, et me rõhutame selle keskkonnakriisi sisemisi ajendeid, leides nii ehk ka vastuseid või positiivseid stsenaariumeid just meist endist, ei ütle me tegelikult, et meid ümbritsevas keskkonnas ei ole probleeme.

Me oleme püüdnud kontrollida loodusjõude, elupaiku ja elussüsteeme ilma, et meil oleks olnud täit aimu nende toimimise põhimõtetest, täit teadmist sellest, kuidas loodus või meie endigi loodu selles suures süsteemis toimib. Ja nüüd me seisame silmitsi tagajärgedega, mis on soovimatud meile ja soovimatud elule siin planeedil.

See kriis on kahtluse alla seadnud kogu maailmapildi status quo: kuidas peaksime me toimima keskkonnas, mis on hakanud õõnestama paljusid meie lootustest, ennustustest ning harjumuslikest igapäevastest toimingutest, isegi kui me inertsist neid jätkame.

Dokumentaal „Inimese mõõt“ räägib meie praeguse harjumuspärase maailma lõppemisest. Kuidas said valitud konkreetsed maailma paigad, millest film räägib?

Need paigad jäid sõelale päris pikka aega väldanud uurimistöö käigus. Nad olid huvitavad ja paeluvad iseeneses, kuid meie jaoks kõnetasid nad ka seda suurt lugu inimesest ja inimeseks olemisest, mida me tahtsime rääkida.

Milline valitud paikadest jättis teile endale kõige sügavama mulje heas mõttes?

Igaüks neist paikadest on meie jaoks seotud positiivse kogemuse ja mälestusega - on raske eristada üht paika teisest või pidada üht tegelast teisest tähtsamaks.

Minu jaoks isiklikult oli mingi eriline, lootust ja kindlust sisendav säde kõigis neis paikades ja tegelastes, kuid südamelähedaseim neist ehk on Hasankeyf ja arusaamatuim sealse olukorra absurdsus. Nagu me filmis ka märgime: see justkui ei ole situatsioon elust endast, vaid stseen mõnest sürrealistlikust kirjandusteosest.

Kas mõni valitud paikadest vapustas teid halvas mõttes?

Ei, sellist paika ei olnud. Filmimine võis olla mõnes kohas hõlpsam ja mõnes keerulisem, aga halvas mõttes vapustust ei kogenud me kuskil.

Teie eesmärk filmi luues ei olnud süvendada kollektiivset süüd, nagu keskkonnadokumentaalid sageli teevad. Läbi milliste lahenduste te siis vaatajani jõuda püüate?

Me keskendusime inimesele, tema kogemusele ning lahendustele, mida nad on iseendas leidnud oma lähiümbruses positiivsete muutuste tekitamiseks. Küsime me ju küll sedagi: kas see on piisav? Kas nende pingutustest piisab?

Aga ma arvan, et Hannes Linck Vaubanist annab sellele parima vastuse: „Ma teen seda selleks, et tunda end paremini. Ma ei tee seda teiste inimeste pärast, oma laste pärast, teiste laste pärast. Ma teen seda iseenda pärast.“ Keskkonnasäästlik elulaad on tema jaoks arukam.

Ehk kutsub see film ikkagi leidma oma sisemist arukust ja tarkust, sest halvim, mis saab juhtuda, on see, kui me kõik langeme apaatiasse ja kaotame igasuguse initsiatiivi ja võimaluse toimida.

Enamik suuri asju maailmas, ka mõned neist, mida me tänapäeval negatiivseks või koguni hukatuslikuks peame, on sündinud väheste inimeste inspiratsioonist, mõttetööst ja algatusest. Võib-olla sünnivad vastused probleemidele või uued säästvamad lahendused samal viisil?

Mis te arvate, kas tänapäevast harjumuspärast elu ja tarbimist on üldse võimalik rahumeelselt muuta? Kas inimene suudab oma harjumusi muuta enne, kui kriis sunnib muutuma?

Nende nelja aasta jooksul, mil ma olen selle filmi juures tööd teinud, olen ma sama teema üle arutanud paljude inimestega. Paljud neist on vastanud: me ei tea.

Kuna paljud protsessid kiirenevad eksponentsiaalselt, siis jääb lahenduste leidmiseks aega järjest vähemaks - ja mitte kõik ei usu enam, et me suudaks prognoositavateks pöördelisteks muutusteks inimkonnana piisavalt kiiresti valmistuda.

Aga ometi kõik need inimesed töötavad selle nimel, et neid muutusi enam teadvustataks, märgataks nende ajendeid, mõistetaks nende loogikat ja leitaks võimalused või lahendused kohaneda teatavas mõttes uue ajastuga, mida globaalne kliimasoojenemine või ka terendav ressursikriis justkui kuulutavad. Kuigi inimesed ehk kahtlevad, ei lõpeta nad ometi oma tööd.

Mina arvan, et inimene on erakordselt arukas ja õppimisvõimeline olend, kellele on oluline mitte muutuda harjumuste, hoiakute või kinnismõtete orjaks. Väljaspool on ka teisi võimalusi!

Kas filmitegemine muutis midagi Teie enda maailmavaates?

Kindlasti muutis see midagi! Ka on meie arusaam probleemist ehk sügavam lihtsalt seetõttu, et meil on rohkem teadmisi, rohkem informatsiooni globaalse kliimamuutuse aga ka paljude kohalike kohalike probleemide kohta. Kuid rohkem on see ehk muutnud praktilist igapäevast käitumist ja hoiakuid.

Kus saavad Bioneeri lugejad nimetatud dokumentaali vaadata?

1. aprillist jookseb film kinos Artis, tõenäoliselt tuleb Eestis veel linastusi, kuid praegu ei oska veel öelda täpset aega, kohta või kanalit.

Kõige parem on liituda filmi Facebooki lehega, kus linastuste info jooksvalt kajastub.

Millised on Teie edasised plaanid? Kas teete veel mõne keskkonnafilmi?

Eks aeg näitab! Paljud teemad ja huvitavad lood, milleni eeltöö käigus jõudsime, on veel kajastamata.

Kui peaksite võtma paari lausega kokku dokumentaalfilmi "Inimese mõõt" peamise mõtte, siis mis see oleks?

Lugu keskkonnakriisist ei ole lugu põudadest ja üleujutustest, selle tegelased ei ole poliitikud ja aktivistid. See on minu ja sinu lugu! Pea iga suur muutus saab alguse väikestest sammudest ja minust endast: minu arukusest, valikutest ja otsusest.

"The Measure of Man" / "Inimese mõõt" documentary trailer from Marianne Ostrat on Vimeo.

Kaie Kotov on filmi "Inimese mõõt" sisutoimetaja ja stsenarist. Filmi loomisprotsessiga on Kaie olnud seotud alates 2007. aastast, kui filmi peaprodutsent Vallo Veering ja operaator Margus Malm teda toimetajaks kutsusid. Oma taustalt ei ole Kaie filmitegija – ta on õppinud semiootikat ja enne filmimeeskonnaga liitumist töötas Tartu Ülikoolis ja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias - nii uurija, õppejõu kui teadusbürokraadina.

Autoritelt: “Inimese mõõt” on keskkonnadokumentaal, mis seab keskmesse inimese. See ei ole püüd lahata inimkonna kollektiivset süüd, vastutust või tegude tagajärgi, see on lugu inimestest, kelle elupaik ja elulaad on sattunud küsimärgi alla. Selle filmi tegemine viis meid paljudesse paikadesse üle maailma ja kokku paljude vägagi erinevate inimestega. Mitmetega neist saime me sõbraks, seda vaatamata keele- ja kultuuribarjääridele. Paljud neist kohtumistest on läinud meile sügavale hinge, andes võimaluse kogeda inimelu rikkust ja sügavust: maailmast ei ole kadunud, julgus, arukus, ehedus ja siirus. Käsitledes keskkonnatemaatikat, on nii lihtne muutuda süngeks, meie tegelased (ja paljud teised inimesed, keda te selles filmis ekraanil ei näe) andsid meile võimaluse kasutada ka helgemaid noote, kuigi tingimused, milles nad elavad, on mõnigi kord ehmatavad. Seda lummavam on nende arukus ja söekus. Allikas: Artis

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta