Arenguprogrammide mentor Kaie Kotov jõudis Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustikku (SEV) tänu harjumustele. Nimelt uurib Kaie oma doktoritöös, kuidas erinevad harjumused, mõtted, hoiakud ja toimimisviisid mõjutavad muutusi kultuuris ja ühiskonnas. Ta tahab teada, kas ja kuidas on võimalik harjumusi muuta ning seeläbi mõjutada ühiskonna toimimist.

Inimene ökosüsteemi mõjutajana

Inimeste harjumustega ja ellusuhtumistega on Kaie tegelenud juba aastaid. Näiteks 2010. aastal osales ta sisutoimetajana ja stsenaristina keskkonnakriisi psühholoogiast rääkiva dokumentaalfilmi “Inimese mõõt” valmimisel. Filmikeelde pandi lugu muutuste aimdusest ja võimalustest nendele muutustele vastata või neid ära hoida. Jälgiti inimesi Hasankeyfis (Lõuna-Türgi), New Yorgis (USA), Vaubanis (Freiburg, Lõuna-Saksamaa) ja Tonlé Sapil (Kambodžas).

Film räägib eri paikades elavate inimeste kriisitunnetusest, mitte kriisi objektiivsetest põhjustest. Kriis on alati hinnang olukorrale, see ei ole olukord ise. Kriis on hetk, kus meie ootused, meie tavapärane arusaam maailmast enam ei toimi. „Filmi tehes oli mul nelja aasta jooksul võimalus käia kogukondades üle maailma ja rääkida inimestega sellest, mis neid innustab, mis neid muretsema paneb, mida nad kardavad ja millesse usuvad. Ühel või teisel moel olid kõik need kogukonnad oluliste muutuste lävel, olid need siis muutused keskkonnas, majanduses või ühiskonnaelu korralduses,” kirjeldab Kaie.

Filmi jaoks uurimistööd tehes leidis kinnitust tähelepanek, et inimesed teavad palju keskkonnamuutustest ja vajalikest tegevustest, aga nad ei tegutse. Siit jõudiski Kaie teemadeni, mis teda täna huvitavad. Oma doktoritöös uurib ta, kuidas ületada lõhe teadmise ja tegutsemise vahel.

• Loe varasemat Bioneeris avaldatud intervjuud Kaie Kotoviga.

Sotsiaalne ettevõtlus: võimalus jätkusuutlikele algatustele

Kaie on veendunud, et emotsionaalsed motiivid on lühiajalised. Kui emotsioon saab otsa, siis vaibub ka tegevus, mistõttu tasub emotsioonide asemel keskenduda tegutsemisele. Just tegutsemist õpetades ja õppides jõudis Kaie ka kolmandasse sektorisse ning sotsiaalse ettevõtluse valdkonda. Ta tuli alguses Heateo SA teenusedisaini ja sotsiaalse innovatsiooni arenguprogrammi, sealt hiljem SEVi vabatahtlikuks. “Tahtsin teadliku muutuse protsessi jälgida,” põhjendab Kaie. Nüüd juhendab naine ise koos Jannus Jaskaga üht SEVi arenguprogrammi gruppi.

Kaie on aastaid olnud seotud mitmete vabaühendustega ja teab hästi neid kitsaskohti, mis on seotud projektipõhise majandamisega. Näiteks erinevate fondide rahastatud algatuste ühiskondliku mõju uurimused osutavad, et kui raha lõppeb, vaibuvad kiiresti ka head algatused. Sama häda on ka puhtalt entusiasmipõhise tegutsemisega: entusiasm vaibub või inimesed lihtsalt väsivad.

„Sotsiaalne ettevõtlus on minu jaoks vahend oluliste algatuste jätkusuutlikuks muutmiseks,“ selgitab Kaie. Ettevõtlus saab hakkama ka projektitoetusteta. „Sotsiaalsete ettevõtete puhul ei ole määrav kasumi teenimine, kuid selleks, et sotsiaalne ettevõte saaks toimida, peab ärimudel olema läbi mõeldud. Ainult moraalsete või emotsionaalsete väärtustega arveid ei maksa,“ lisab Kaie.

Sotsiaalne innovatsioon muudab harjumusi

Kaie tahab SEVis töötades anda oma panuse, et liikmesorganisatsioonid või arenguprogrammides osalejad saaksid muuta kogukonda tervemaks ja paremaks: “Need ühendused tegelevad ühiskonna jaoks oluliste probleemidega, või inimestega, kes on tõrjutud, marginaliseeritud, jäänud ilma võimalusest ühiskonnaelus osaleda või aktiivselt kaasa rääkida.”

Kui kõik läheb hästi, aitab Kaie töötada välja lahendusi, mille tulemusena saab abivajajast väärtuse looja – näiteks koju jäänud sügava puudega inimene saab võimaluse minna tööle, midagi luua või panustada mõnda teenusesse ja selle eest ka tasu saada. Muutuse saavutamine ei ole lihtne, tänases Eestis saame rääkida pigem üksikutest sellistest juhtumitest.

Kui töötatakse välja ja ka juurutatakse mõni uudne lahendus ühiskondlikule probleemile, millele seni lahendus puudus või ei ole see lahendus olnud jätkusuutlik, siis võib öelda, et tegu on sotsiaalse innovatsiooniga. „Sotsiaalne innovatsioon on sisuliselt uute harjumuste kujundamine: luuakse harjumus midagi uuel viisil teha, mingist nähtusest täiesti uuel viisil mõelda, luuakse uued emotsionaalsed hoiakud,“ selgitab Kaie. Ta on veendunud, et harjumustel on määrav roll nii indiviidi kui ühiskonna arengus.

Et innovatsioon ka teenust tarbivale inimestele korda läheks, on vaja see inimkeskseks disainida. Näitena võib tuua kasvõi avalikud teenused, mille kujundamine on siiani käinud pigem riiki, ametiasutusi, tekkinud riiklike süsteeme, heal juhul teenuste osutajaid silmas pidades. Selleks, et teenused reaalselt toimiksid ja sellesse investeeritud raha end õigustaks, peab ka teenust tarbiv inimene tundma, et iseenda muutmine ja teenuse tarbimine on talle kasulikud. Püsivaid muutusi kutsuvad esile olukorrad, kus osapooled võidavad teisiti käitumisest.

Pisipoeg õpetab avatud suhtumist

Kaie jätkab harjumustest lahtilaskmise õppimist ka töövälisel ajal. Nimelt veedab ta suurema osa oma ajast koos kaheaastase poja Oskariga. „Üle kolmekümnesel inimesel on paljude asjade jaoks vastused valmis, kahesel veel mitte. Oskariga koos on hea oma valmis vastustest lahti lasta, temaga koos uuesti maailma vaadata ja leida sealt asju, mida valmis vastused märgata ei lase,“ muigab Kaie.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta