Karusloomakasvatuse võib kokku võtta kahe lihtsa tõega: seda tehakse eranditult majandusliku kasu pärast ja osalevaid loomi piinatakse erakordselt jõhkralt, kusjuures protsessil on ühiskondliku enamuse vaikiv heakskiit. Lisanduv „boonus” on keskkonnareostus ja võõrliikide sattumine loodusesse pluss kohalike kogukondade naabrusõiguste rikkumine haisu, kisa ja võika teadmisega, et kodu kõrval on pidevas hädas tuhanded abitud hinged.

Tõde nr 1 – raha. Kuigi karusnahka püütakse jätkuvalt põhjendada kargete ilmaoludega, siis räägivad karuskasukate kandmise kohad ja kandjad ainult tühisest vajadusest end eksponeerida. Rõhutada soovitakse neid staatusi, mis endal arvatakse olevat või siis mida loodetakse karusnaha abil ligi meelitada ja/või teeselda.

Raha on tootmistsükli kahe osapoole motivaatoriks – tootjale teenistus, tarbijale moodus tõestada ühiskonnale oma finantsvõimekust e väärtust. Seega väga väikese inimhulga kapriisidele täitmiseks tarbitakse ebaproportsionaalses koguses elavaid olendeid, kelle osalusele kulutatav ressurss on kogu tehingult saadavat kasu arvestades marginaalne.

Rahateenimine ei ole halb senikaua, kuni teenimise viis on kooskõlas ühiskonnas kokku lepitud eetikareeglitega. Teiste sõnadega – me oleme kokku leppinud piiri, kustmaalt raha haisema hakkab. See piir on tänaseks nihkunud vastuvõetamatult kaugele.

Fakt nr 2 – tundlike elusolendite uskumatult jõhker väärkohtlemine. Kui mahajäetud koerte ja kasside teema vihastab enamikku, siis bioloogiliselt samaväärsete, kuid (inimese hinnangul) vaimselt isegi võimekamate loomade massiline piinamine on miskipärast aktsepteeritavaks mõeldud. Igal inimesel on olemas mingigi kokkupuude mõne koeraga, kes on käitumuselt rebasele väga sarnane.

Seega ei tohiks olla raske kujutleda puuridesse koeri või tänavale rihma otsa rebaseid. Kuid sotsiaalselt on konstrueeritud arusaam, et koer on lemmikloom, puurirebane aga ilma õigusteta toode. Taoline konstruktsioon takistab nägemast, kuivõrd ebaeetiline on kahe samasse sugukonda (koerlased) kuuluva looma staatuse kohta teha otsuseid majandusliku tulu vaatepunktist.

Lisanduv lahterdus (metsloom versus vangistuses sündinud) toidab väära veendumust, et esimesel on metsiku looma vagabundilik elustiil, teisel aga ilma minimaalsetegi õigusteta kohustus hoida oma nahk tervena. Ühe puurilooma elutsükkel erineb looduses elava liigikaaslase omast kardinaalselt: rahuldada saab vaid nälga ja janu, kõiki muid liigiomaseid vajadusi eiratakse – tagajärjeks nii pidevat valu põhjustav füüsiline kängumine kui vaimsed häired.

Tasub korraks jällegi kujutleda sellesse puuri (kus on vaevalt ruumi ümberpööramiseks) pallimänguhimulist koera. Ka rebased mängivad hea meelega palli, kaevavad, ronivad urgudesse jne, sest nad on koerlased ehk siis koerale sarnased, targad olendid.

Asjade/toodete/teenuste hind kujuneb lisaks paljudele muudele teguritele selle järgi, kui palju tarbija seda väärtustab ehk siis määrab nõudlus pakkumise. Inimeste teadlikkus on viinud kasvule ökoloogiliselt toodetud toidu ja tarbekaupade müügi ja mitte üksi tervislikkuse, vaid ka eetilise tootmisprotsessi tõttu.

Tarbija nõudmised sunnivad turgu end ümber orienteerima. Karusloomakasvatuse võimalused moodsa ajaga kaasas käimiseks on väikesed, juhul kui tahetakse kasuminumbreid säilitada. Esiteks on karusnahk sotsiaalse staatuse sümbolina oma tähtsust minetamas, sest info kättesaadavus kasvatab uut põlvkonda, kes taolisi mõrvarlikke süsteeme taunib ja sümboleid ümber hindab.

Teiseks – isegi kui leppida loomade tapmisega ja piirduda üksnes täies mahus liigiomaste elutingimuste loomisega, peaks karusloomatööstus minema ajas kõvasti tagasi ning taastama süsteemi, kus karusloomi peeti (utreeritult) nagu lambaid karjamaal. Ilmselgelt ei oleks ükski farmer valmis taolisi muutusi ette võtma, sest toote omahind ei laseks enam praeguseid kasumeid koorida.

Seega visklevad töösturid oma viimast võitlust, kus enam ei ole laual tootmiskulude optimeeriseks tarvilikud seadusmuudatused, vaid tingimused tööstuste likvideerimiseks. Üksikud tagasilöögid enam liikumist ei peata – maailm on jäädavalt muutunud.

Üldiselt on karusloomakasvatuste debatt iga vähegi mõtleva inimese jaoks üleliigne suukulutamine – kasvõi ühele puurile pilku heites on selge, et ükskõik kelle sellistele kannatustele sundijaid tuleb karmilt karistada. Samamoodi tuleb karistada neid, kes turul karusnahkade järele nõudlust tekitavad.

Karistamiseks tuleb appi võtta sotsiaalne kapital – see teravaim kõigist kapitaliliikidest. Tuleb järjepidevalt, avalikult ja isekeskis taunida karusnahkade kandmist, sest veristest piltidest paremini mõjub sõbra-tuttava-sugulase vaikne põlgus.

24. novembril kell 18.00

Loomade kaasabil valminud filmide lõputiitrites on enamasti kirjas umbes taoline lause: „selle filmi tegemise ajal ei saanud ükski loom viga”. Selline teadmine peab anda vaatajale kindluse, et tema meelelahutuseks toodetud produkt on saadud ausal teel; et need poolteist tundi, mis ta oma elust selle kunstiteose peale kulutab, ei tule kellegi teise heaolu/elu arvelt.

Teisipäeval Kinomajas linastuva filmi “Karusnahk” lõputiitritesse midagi sellist panna ei saa, sest paraku on tegemist dokumentaalfilmiga. Kogu karusnahatööstuse lõppeesmärgiks on meelelahutus ehk luksus, seega on kultuuritootel ja luksuskaubal oluline erinevus: kui esimese puhul on oluline ka see, et õmblused oleksid puhtad ehk siis protsess eetiline, siis viimast võib toota iga hinna eest.

Publik on erinev ja jõuame tagasi selle juurde, et hinna määrab turg – tarbija. Kui pole tarbijat, pole ka turgu, just nii lihtne see ongi. Et nii läheks, saab teha mitut asja: jätta ostmata tutid, kraed ja kasukad, teha sõbralk märkus tuttavale kasukakandjale ning tulla teisipäeval filmi vaatama.

Sarnased artiklid