Händkakk huikas hommikuvaikuses, täna enne päikesetõusu. Panin pihud kokku ja huikasin vastu, tema madalal õõnsal häälel – huuuh, houa-houa. Kaku hõige kostab kaugele metsa ja küngaste vahel. Olles küll öökull, on ta valgeski liikvel, kirjutab Kalevi Kull Rohelises Väravas.

Pärast päikese tõusu asusid tihased vana pärna võras askeldama, aeg-ajalt tasa hüüatades. Põhjatihased dzää, dzää, rasvatihased tsäk, tsii-hii. Tulid kaks puukoristajat, ning nende psiiu, ptsiiu, järel kostsid tihased vastu. Täna madalais kuuseokstes nokitsev pöialpoiss vastas üü-iü, iü, kolla-musta-triibune tukk päikse vastu välkumas. Puukoristaja koputas kergelt.

Nii nagu Fred Jüssi Eestis, on Bernie Krause Ameerikas hulk aastaid lindude hääli lindistanud. Esmalt eri liikide helisid eraldi püüdes, õppis kõrv ka kogu kontserti korraga haarama.

Bernie Krause pani tähele, et lindude hääled metsas ei helise segiläbi, vaid on selgesti seotud. Üks arvestab teisega.

Helimaastikul on oma nišid. Üks kasutab kõrgemaid, teine madalamaid sagedusi. Mõned liigid häälitsevad varavalges, teised hilisel hommikul. Aga ka siis, kui ühel ajal, valivad nad hetke ja koha, kus laul enam esile tuleb. Need on rohkem kui dialoogid. See on helikõrguste, hetkede, paikade ja kogu helimaastiku koordineeritud kooskõla. Selle nimetaski Bernie Krause biofooniaks.

Siis, kui loomad veel rääkisid

Seda, et olla olnud aeg, kui loomad veel rääkisid ja inimeste seas olnud neid, kes lindude keelt oskasid, võib tänapäeval lugeda peamiselt lasteraamatutest. Huvitaval kombel on lastejutud täis neid kõnelusi – nagu kas või too ukraina poeedi Ivan Franko vana lugu, mida mu lapsepõlves loeti. Ent inimeste jaoks on loomad neis juttudes justkui inimesed. Muidugi, loomadegi jaoks on inimesed pigem endasugused loomad.

Võttis hulk aega ja õppimist, enne kui taipasin, et loomad on tõepoolest rääkinud. Et nad on rääkinud midagi inimesele, aga enam eriti ei räägi, sest inimene ei saa aru. Tõesti, lindude helimärgid ei koosne lausetest. Tähendus on neil teistmoodi, viitav, mitte sümboliline. Ent ometi on see päris kommunikatsioon.

Need suhted, mis on lindude-loomade vahel, ka eri liikide vahel, pole lihtsalt automaatsed signaalid. Need on suhted, mis püsivad alles – seisavad osalejail meeles – ka siis, kui on vaikne, kui parajasti häält ei tehta. Neid mõista on aga keerukam kui osata võõrkeelt, sest lindude märgisüsteemides pole sõnu. Ometi on needki tõlgitavad.

Mitu sajandit kestnud uusaja eripäraks oli inimese eraldiseismine loodusest. Descartes oli populaarne uusaja filosoof, kes selle piiri eriti teravalt esitas. Ometi, esmane piir ei käi inimese ega muude olendite vahelt – hoopis tähtsam on elus olemise piir.

Ökoloogia ja kommunikatsioooni ajastu tulekuga on uusaeg otsa saanud. Sellest aga tuleneb, et riik ei ole enam inimeste riik, vaid riik on ökosüsteem. Selles elame me suhtlevaina koos kõigi teiste olenditega sel maal.

Inimhääled on harva kooskõlas

Krause võttis kasutusele ka sõna antropofoonia – inimhäälte kogu tähistamiseks. Noid inimhääli on peaaegu kogu aeg kosta. Erinevalt lindude häälest pole need enamasti kuidagi üksteist arvestavad. Kuulake linna. Kuulake metsagi kostvaid mürasid.

Kui helimaastik on inimmüra täis, siis jääb seal vähe ruumi teiste liikide häältele. Krause pani tähele sedagi, et linnud lähevad ära, inimestest eemale, lihtsalt sellepärast, et nad enam üksteist kaugelt ei kuule. Mõned kõige kõvema kjakiga hakid sobivad vaid.

Eile keskpäeval, vaikse ilmaga, istus musträhn kuivanud kõmiseva männitüvika otsas soos ja trummeldas. See on kolm-neli sekundit kestev, tugevate löökidega algav ja üha vaiksema põrinaga lõppev löögirida. Siis kolmveerand minutit vaikust. Ja jälle. Niimoodi poolteist tundi järjest, korra igas minutis. Alles seejärel kostis, kilomeeter eemalt, teise nõgikikka kiljeid. Veel üks trummel. Teine lendas, õhus hüüdes, lähemale. Ja siis hüüdsid nad mahedalt juba koos.

Õhtul trummeldas musträhn uuesti. Lumisel Eestimaal on kevad hakkamas.

8. märtsil, Karulas

Sarnased artiklid