Metsavaht õpetas mind tegema pea kõike, mida ma neljateist aastaselt teha ei osanud. Küll metsas kõndima, raba ületama või mootorsaagi käima tõmbama.

Kord Emumäe oosil rännates seisatus ta hetkeks ja avas oma kuldse suu. Vaatepilt sundis ka mind ammulisui vaatama.

See oli üks telefonipost, karu küüne ja hambajäljed peal. Minu suust tuli kohe küsimus, et miks siis ometi?

Metsavahi vastus, oli väga asjakohane: Nimelt karu kuuleb vaikset telefoniposti undamist ja arvab, et üleval on mesilasepesa. Võib ka olla, et neid puust poste vanasti immutati millegagi, mille lõhn karule mesilaseperet meelde tuletab.

Nii rääkis kuldne suu ja sellest suvehetkest alates hakkasin ka mina alati vastama iga inimese igale küsimusele. Oskus, mida just hiljem giidtöös alati vaja läheb. Täpselt nii, nagu keset suve kord Pariisi külas karu lõhutud telefoniposti vaadates, sest kaua sa ikka suu lahti seisad sõnakestki rääkimata.

Pariisi, 1986.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!