Eelmise aasta sügisel tegi Marek Vahula otsa lahti „isikliku” projektiga „Herilaseviu Reisid”. Sama projekti raames alustas loodusemees sel aastal herilaseviu matkadega.

Eestimaa on üks herilaseviu paradiise ja parim maa, kus nimetud linnu elu-olu üksikasju välja selgitada. Sel aastal jõudis Vahula kolmepäevaste matkade abil Häädemeeste kanti, Väike-Vooremaale (Türi voorestik), Haanjamaale ja Karula Rahvusparki. Matkade märksõnaks olid konnad, kes on oluliseks aspektiks herilaseviu toidumenüüs.

Tavaliselt on herilaseviu toiduks kimalaste ja herilaste vastsed. Neid leiab lind lahtikraabitud pesadest. Herilaste ja kimalaste vastseid saavad linnud alates soojade ilmade tulekust.

Herilaseviu saabub Eestisse mai keskpaiku, nii vara pole aga herilase ja kimalaste aeg veel alanud. Siis asubki lind konnade jahile. Konnad on juhuslikuks toiduks ka suvel, püsitoiduks halva ilmaga ja varajastel hommikutundidel, kui kiletiivaliste elutegevus on pärsitud.  

Milline on tegelikult konnade osakaal herilaseviu toidus, seda selgitasidki neli (maist augustini) toimunud matka.

Foto: Vikipeedia

Maikuu

Mais võib herilaseviud näha igal pool. Linnul pole veel pesitsuskohustusi: ta liigub palju ringi ja teda võib kohata seal, kus on konni. Seega, konnad on viu üks maikuiseid toite. Siis võib konnaotsingutel lindu kohata isegi mereäärsetel luhtadel ja märgaladel.

Juunikuu

Herilaseviu on jäänud paikseks ja alustanud pesitsemisega. Parimad konnade leiupaigad on neile teada ja nad külastavad neid varahommikuti või kehvade ilmadega, kui ükski herilane või kimalane kodust ei lahku.

Juulikuu

Herilaseviudest lapsevanematel on „tööd” palju, sest poegade kõht vajab täitmist. Konnderohkeid paiku külastavad linnud igal vabal hetkel, kui nälg näpistama hakkab, sest võrreldes herilaste ja kimalastega on konnad väga kerge saak. Pole vaja kaua oodata, korja vaid kõhutäis üles.

August

On herilaste ja kimalaste viimased nädalad. Herilaseviu on jälle sagedamini konnade jahil just varahommikuti, sest hommikud jahenevad aina rohkem. Augusti keskpaigas saab põhitoidu aeg mööda ja herilaseviud lahkuvad lõunasse talvitusaladele. Konnade jahil võiksid nad jätkata meil kauemgi, aga ju siis vaid konnadest ei piisa.

Herilaseviu ja konnade lugu sai sel aastal hulga selgemaks. Järgmisel aastal matkad jätkuvad, et teha kindlaks kui suur on tigude ja tirtsude osakaal lisatoiduna.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta