Aasal kondavad viimased sügisesed kolajad - veel lõunamaile ära lendamata rästaparv, hiireviu ja mina nende lennu hirmutajana.

Nende olemine on sügiseselt nukker, kuigi eemalt seda igaüks aru ei saa. Suvel ja kevadel ajavad rästad viud taga, kui see liiga lähedale sattunud on. Sügiskuul oleksid linnud nagu omavahel sõbraks saanud: aas on kõigi päralt ja elu läheb edasi ilma vaenukisa ja kaklusteta.

Vahetevahel siiski tüli tõuseb, kui üksik viu rästaparve lendu ajab. Siis saab see suur üksik lind rästaparve viha tunda. Nad ajavad teda metsapiirini taga, kuniks viu puude vahele kaob.

Samas võivad nii rästad kui viu istuda ühiselt suure kase otsas justkui vanad sõbrad. Miks lindude vahelised suhted on vahel nii ja vahel teisiti, sellele püüan mina, samuti üksik kahejalgne vastust saada.

Paraku asjaosaliste käest vastust ei saa. Ka ükski raamat sellest ei pajata, nendib kahejalgne aasal.

Ehk on siin sügise tujukad ilmad mängus? Ehk on vahel viul kõht tühi ja vahel mitte? Ehk peab järgmisel aastal uuesti aasale tagasi tulema linde vaatlema? Ehk selgub see saladus, kui linde pikemalt vaadelda? Seda ma igal aastal teengi, sest mul pole ikka veel käes vastust küsimusele, miks on viu vahel rästastega sõbralikus läbisaamises ja vahel vaenulikus.

Neeruti, 1986.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!