Arvamus, et lind oskab õige rändesuuna valida loomupäraselt ehk lindude ränne on evolutsiooni jooksul lindu sisse n-ö programmeeritud, on levinud. Osaliselt on sellele veendumusele uuringutes kinnitust saadud, ent segadus on tekkinud ühe ammuse uuringu tõlgendamisel.

Ka kuldnoka (Sturnus vulgaris) loomupärase rändesuuna kohta on leida viiteid, mis tuginevad 1950. aastatel Hollandi ornitoloogi Albert Perdecki katsetele. Perdecki juhtimisel läbi viidud uuringute käigus püüti Hollandis 18 000 nii noort kui ka täiskasvanud kuldnokka, lennutati nad Šveitsi ning vabastati seal.

Lindude taasleidude põhjal saadi teada, kes ja kuhu rändas, võrdlus Hollandist rändele asunud kuldnokkadega aga andis aimu rändesuuna loomupärasest valikust. Andmed näitasid, et vaid Šveitsi viidud kogenud kuldnokad oskasid valida õiget suunda, noored kuldnokad valisid n-ö õige rändesuuna alles pesitsusaladele naastes. Šveitsist teele asunud noorlinnud valisid sama suuna Hollandist startinud noorlindudega aga ka oma esimesel rändel talvitamisaladele.

Uuringute tulemusi on viidatud sajakonnas teadusartiklis ning vähemalt kaheteistkümnes lindude rännet süvitsi käsitlevas erialaraamatus/-õpikus, kus valdavalt käsitletakse Perdecki katseid tõestusena kuldnoka loomupärasest rändesuuna määratusest. Kummalisel kombel on Perdecki uuringute tulemuste tõlgendus aga aja jooksul oma elu hakanud elama.

Tänased Hollandi ornitoloogid uurisid, kus ja kuidas on nende kunagise kolleegi uuringutele viidatud ning avastasid, et tulemused, mida Perdeck väga konservatiivselt tõlgendas, on ajas moondunud ning neid on hakatud kasutama tõendina, et linnu ränne on n-ö programmeeritud. Tänaseks on väärtõlgendused ohtralt levinud.

Selgituseks – Perdeck ei tõlgendanud oma katsete tulemusi sugugi kindla tõendina, vaid, vastupidi, ta rõhutas, et uuringud ei ole loomupärasest rändesuuna olemasolust piisav tõend. Ometigi hakati tulemusi järgnevatel kümnenditel tõlgendama hoopis teistpidi ning need muutusid 1970. aastatel kindlaks tõendiks kuldnokkade rände määratusest.

Aga miks siis ei saa Perdecki katseid pidada kindlaks tõendiks? Aga seepärast, et Perdeck püüdis noorlinde pesitsusjärgselt, ajal, mil kuldnokkade suurtes parvedes on koos nii noor- kui ka vanalinde. Sel ajal ei ole noored kuldnokad sajaprotsendiliselt „puhtad lehed“, vaid olles liigina nii pesitsedes, rände-eelselt kui ka rändel sotsiaalsed, võivad noorlinnud vanadelt teadmisi omandada. Seega ei ole uues kohas linde vabastades võimalik kindlaks teha, mil määral võis noorlinnu rändesuund olla mõjutatud eelnevalt õpitust, ning mil määral oli see tõesti loomuomane.

Kindlaks tõendiks loomuomasest rändesuuna valimisest saaks tulemusi pidada siis, kui kuldnokapoegi oleks sotsiaalse õppimise vältimiseks kasvatatud teistest eraldatuna. Seda olulist tingimust rõhutas ka Perdeck ise, kuid paraku jäi see paljudel järgnevatel tõlgendajatel kahe silma vahele ja nii ongi vähemalt 60% Perdecki tulemustele viitavatest uuringutest tema uuringuid vildakalt tõlgendanud.

Piersma T, Loonstra AHJ, Verhoeven MA, Oudman T (2020). Rethinking classic starling displacement experiments: evidence for innate or for learned migratory directions? Journal of Avian Biology 51: e02337, doi.org/10.1111/jav.02337

Lugu on pärit Aasta linnu teadusuudiste lehelt, mida toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi..

Sarnased artiklid