Kriitikute hinnangul eeldatakse säästvast arengust rääkides aga põhjendamatult, et me muutume „piisavalt säästlikuks“ veel enne, kui ressursid muutuvad liiga raskesti kättesaadavaks ja kliimamuutuste tagajärjed katastroofiliseks.

21. sajandi jätkusuutlikkuse kriisist rääkiva raamatu „Post Carbon Reader“ kaastoimetaja Daniel Lerch ei ole nõus, nagu oleks keskkonnaseisundi säilitamine pideva majanduskasvu tingimustes sellisel kujul üldse võimalik. Täpsemalt pole Lerch nõus sellega, nagu suudaks taastuvenergia ja energiatõhusus säilitada lääneriikide praegust materiaalset elustiili ja majnduskasvu, mida on seni võimaldanud näiliselt odavad fossiilkütused.

Peaksime valmistuma šokkideks

Lerchi hinnangul on kogu jätkusuutlikkuse kontseptsioon absurdne. Tema sõnul peaks selle asemel, et keskenduda oma senise tegevuse „aina efektiivsemale jätkamisele“, tegelema hoopis muutusteks ettevalmistamisega – ühiskond tuleks ümber korraldada nii, et oleksime valmis üle elama kliimamuutustest, naftatipust ja ressursside ammendumisest tulenevaid šokke.

Selle asemel, et disainida tulevikku mineviku põhjal ning eeldada senise olukorra jätkumist, tuleks Lerchi arvates omaks võtta ebakindlus ning ehitada ühiskond üles paremale toimetulekuvõimele.

Ka Rob Hopkins, kes on tuntud eelkõige üleminekuliikumise (Transition movement) algatajana, eelistaks jätkusuutlikkuse kontseptsioonile alternatiivset nägemust. Jätkusuutlikkusele tuginedes proovitakse luua stabiilset süsteemi, mis kasutaks vähem sisendeid ja toodaks vähem väljundeid, kui me praegu kasutame ja toodame. See süsteem ei saa Hopkinsi hinnangu piiratud ressursside tingimustes ikkagi hästi toimida.

Ka Hopkins arvab, et peaksime tegelikult disainima süsteemi, mis suudaks üle elada šokke. „Suur osa toimetulekuvõimele keskenduvatest autoritest räägib sellest, et süsteem peaks suutma šoki üle elada ning seejärel endisesse olekusse naasta. Üha rohkem nähakse šokis aga juba ka võimalust muutumiseks,“ on Hopkins muutuste suhtes optimistlik. Kuid mida see toimetulekuvõime endast ikkagi kujutab?

Toimetulekuvõime – mis see on?

Toimetulekuvõime (ingl.k. resilience) mõiste pärineb ökoloogiast. See kirjeldab süsteemi omadust välisele šokile vastu pidada ning ilma täielikult kokku kukkumata edasi toimida. Ökosüsteemi toimetulekuvõime (ka taastuvus) näitabki, kui suurt välist häirimist suudab ökosüsteem taluda, ilma et see langeks püsivalt kvalitatiivselt madalamasse olekusse. Taastumisvõimeline ökosüsteem suudab üle elada erinevaid šokke ning end vajadusel taas üles ehitada.

Sotsiaalsetes süsteemides – näiteks riigis või kogukonnas – iseloomustab toimetulekuvõimet see, kas elatakse ainult tänases päevas, või on olemas ka plaan tuleviku tarvis. Nagu eelnevalt öeldud, ei tähenda tulevikuplaan seejuures tingimata tänase olukorra sälitamist, vaid võib ette näha ka olulisi muutusi.

Ökosüsteemide muutused

Süsteemi toimetulekuvõime on mõõdetav selle kaudu, kui suurt välist mõjutajat on vaja süsteemi nii tugevaks häirimiseks, et see oleks sunnitud liikuma mingisse teise olekusse. Vähenenud toimetulekuvõime suurendab haavatavust ja seda hakkavad mõjutama isegi need häirijad, millega süsteem normaalolukorras toime tuli.

Kui süsteemi toimetulekuvõime on oluliselt kahanenud või täielikult kadunud, siis on süsteem ohus ja võib teise olekusse nihkuda. Uus olek võib aga olla ebasoovitav – näiteks järve puhul võiks soovimatu olek olla „eutrofeerunud, sogane ja tühjaks püütud“. Eelneva oleku taastamine on väga keeruline ja kallis; sageli ka võimatu. Mõnede süsteemide eelneva oleku taastamiseks tuleks luua tingimused, mis valitsesid hulk aega enne selle kokkukukkumist.

Miks toimetulekuvõime kahaneb?

Kuna inimesed on osa loodusest, siis sõltub meie ellujäämine ökosüsteemidest ja samas mõjutame neid süsteeme ka ise pidevalt nii kohalikul kui ka globaalsel tasandil. Inimese suhet loodusega võib vaadelda sotsio-ökoloogilise süsteemina, millel on kolm iseloomulikku tunnust:

• muutuse ulatus, millega süsteem suudab kohaneda ja säilitada kontrolli oma esialgse struktuuri ja funktsiooni üle
• süsteemi iseorganiseerumisvõime ulatus
• oskus luua ja suurendada õppimis- ja kohanemisvõimet

Sotsio-ökoloogiliste süsteemide toimetulekuvõime sõltub põhilistest muutujatest nagu kliima, maakasutus, toitainevarud, ühiskonna väärtused ja poliitiline olukord. Toimetulekuvõimet kahandavad näiteks bioloogilise mitmekesisuse kadu ja toksiline reostus, aga ka paindumatud, suletud institusioonid ning subsiidiumid, mis innustavad ressursside jätkusuutmatut kaustust. Tootmisele ja suuremale efektiivsusele keskendumine, viib „liigsete“ varude kadumisele, kuigi loodus on näidanud, et liiasus on sageli kasulik.

Looduslikud süsteemid on juba loomupäraselt toimetulekuvõimelised, sest nad on mitmekesised. Bioloogiline mitmekesisus mängib olulist rolli funktsionaalse liiasuse loomisel – näiteks rohumaa ökosüsteemis talletavad lämmastikku mitmed liigid ja tänu sellele varutakse lämmastikku ka siis, kui mõned liigid süsteemist kaovad. Säästva arengu põhimõtete kohaselt on liiasus aga pigem raiskamine.

Kuidas toimetulekuvõimet suurendada?

Hopkinsi sõnul ei piisa pelgalt säästva arengu põhimõtetest, et meid eesootavate ülesannetega toime tulla. Ta toob piltliku näite: supermarketites on olemas piisav toiduvaru, et tagada inimestele toit mitmeks päevaks ka siis, kui poe varustamine peaks mingil põhjusel katkema. Kui varustus aga reaalselt katkebki, siis ei paku jätkusuutlikkus meile Hopkinsi sõnul pikaajalist lahendust, vaid eeldab eelneva olukorra taastumist.

Tema arvates pöörab säästev areng liigselt tähelepanu sellele, et poes kasutatavad külmikud oleks võimalikult energiatõhusad ja et kapsas oleks pakendatud kilesse, mida saab ümber töödelda, kuid jätab mõnele olulisele küsimusele vastamata – mis juhtub siis, kui supermarketisse saabuv toiduvoog ühel heal päeval pikemaks ajaks katkeb?

Toimetulekuvõime põhimõtteid järgides tuleks Hopkinsi arvates küsida, kuidas me üldse sellisesse olukorda sattusime, kus me potentsiaalselt väga haavatavad oleme. Hopkinsi arendatav teoreetiline käsitlus püüabki vaadata säästvast arengust sügavamale ja rajada süsteeme, mis põhinevad modulaarsusel ning hajutatud riskidel.

Lahendust näeb Hopkins kogukonnapõhisuses: kohalikus toidukasvatuses (ka linnades); kogukonnale kuuluvas energavõrgustikus ning võimalusel ka alternatiivses kohalikus rahas.

Hopkinsi sõnul võime küll olla tänulikud võimaluste eest, mida naftaajastu meile on pakkunud, kuid me ei tohiks neisse takerduda. "Mingem edasi!" kõlab tema üleskutse.