Bioneeri toimetaja Katrin Jõgisaar uurib sel korral kaheksa asjatundja käest, kuidas peaks suhtuma lemmikloomade vabapidamisse. Kas näiteks Tallinna linnas kassi õue laskmine on talle loomupärase vabaduse ja enesemääramise õiguse võimaldamine? Või tuleb looduses vabalt elavaid loomi hoopis kaitsta lemmikloomade eest? Mida arvad teemast Sina, hea lugeja?

Küsimustele vastasid Triinu Maandi Tallinna Keskkonnaametist, Virge Võsujalg Eesti Metsloomaühingust, Tõnu Talvi Keskkonnaametist, Triin Uudeväli Tallinna Munitsipaalpolitsei Ametist,  Veiko Sepp IF Varakindlustusest, Varjupaikade MTÜ üldjuht Triinu Priks, 1989. aastal asutatud Eesti Kassikasvatajate Liit FELIX ja Eesti Loomakaitse Selts.

Milliseid probleeme põhjustavad omapäi liikuvad lemmikloomad?

Tallinna Keskkonnaameti lemmikloomade spetsialist Triinu Maandi arvab, et kasse lastakse aedlinnades omapäi jooksma liiga kergekäeliselt. Loomaga võib juhtuda õnnetus, ta võib ära eksida. Kassi puhul eeldatakse, et ta püsib oma aias, aga see ei ole nii. Hulkuv steriliseerimata emane kass võib lisaks ka järglasi saada ning isane kastreerimata lemmik teha järglased naabruskonnas hulkuvatele või kodututele kassidele. 

„Kassid lähevad meelsamini uitama vaiksematel tänavatel. Pideva liiklusvooga tänavatest hoiavad kassid eemale. Kõige ohtlikumad on kassidele tänavad, kus autod liiguvad iga paari minuti järel,“ lisas Triinu Maandi.  

IF varakindlustuse tootejuht Veiko Sepp paneb loomaomanikele südamele, et tänaval  jalutades peab koer olema jalutusrihma otsas ja koduaias selliselt, et tal ei ole võimalik iseseisvalt sealt tänavale joosta.

„Need on ohutusnõuded, mille mittetäitmine võib kahju korral tähendada lemmikloomakindlustuse hüvitise maksmata jätmist. Keskmine lemmiklooma ravikulude kindlustushüvitis on 250 eurot. Ka kassidele väljaspool hoonet viibimisel kindlustuskaitse ei kehti,“ rõhutab Veiko Sepp.

Kui suureks probleemiks on Tallinnas omapäi liikuvad kassid ja koerad? Kas loomad üldse tohivad omapäi liikuda?

Varjupaikade MTÜ üldjuht Triinu Priks tõdeb, et hulkuvad loomad on sisuliselt linnapildist kadunud, ei ole enam suuri silmatorkavaid kassikolooniaid. Tallinna linn on väga hästi organiseerinud varjupaigateenuse ja ehitanud ise välja kaasaegse varjupaiga. Osaliselt on kindlasti ka see põhjus, miks linnapildis on vähe hulkuvaid loomi. 

„Kasside ja koerte omapäi jalutama laskmine on Tallinnas keelatud, kuna loomad ei oska meile öelda, kas nad on eksinud, hüljatud või lastakse neil lihtsalt omapäi joosta. Omanik tuleb varjupaika järele vaid 13 protsendile tänavalt püütud kassidest. Kui paljudel tegelikult omanik olemas on, ei oska me öelda,“ selgitab Triinu Priks.

„Tallinna koerte ja kasside pidamise eeskirja järgi, ei tohi kasse ega koeri omapäi jalutama lasta. Kui tabatakse loom, kes on üksi väljaspool tema koduterritooriumi, loetakse, et tegemist on hulkuva loomaga,“ kinnitab ka Triin Uudeväli Tallinna Munitsipaalpolitseist.

Omapäi ringi liikuvatele kassidele-koertele kutsutakse loomapüüdja, kes kontrollib kohapeal kiibi olemasolu. Kui kiip on olemas ja registreeritud, võetakse omanikuga ühendust, et loom esimesel võimalusel omanikule tagastada. Kui kiip puudub, siis toimetatakse loom varjupaika, kus ta esmalt kiibitakse. Seejärel pannakse tema foto ja leidmisega seotud info varjupaiga kodulehele, et omanik saaks loomale järgi tulla. Omanik tasub loomale järele tulles nii kiibi paigaldamisega kui ka looma ülalpidamisega kaasnevad kulutused.

„Otseselt me selle eest trahvinud ei ole, küll aga viime läbi vestluse, millised võivad olla looma omapäi õues viibimise tagajärjed – võimalik auto alla jäämine, liiklusõnnetuse põhjustamine, varalise kahju tekitamine jne,“ selgitab Triin Uudeväli.

Bioneeri kommentaar

Koerte ja kasside hulkuma laskmist keelavad kohalike omavalitsuste loomapidamise eeskirjad. Nii koeri kui kasse pidada vaid elamus, kinnisel territooriumil või ketis. Vaata loomapidamise eeskirju näiteks Tallinnas või Tartus.

Lahti pääsenud ja plehku pannud koduloom, kelle omanikku ei ole võimalik tuvastada, loetakse loomakaitseseaduse ja loomatauditõrje seaduse kohaselt omanikuta koduloomaks. Kui endine omanik välja ei ilmu või kui uut omanikku ei leita, siis on seaduse järgi kohalikul omavalitsusel õigus mitte varem kui kaks nädalat peale looma varjupaika võtmist, loom eutaneerida. 

Juhul, kui kaks nädalat on möödas ning ei ole leitud vana ega uut omanikku, siis ei pea looma eutaneerima. Loomi võib varjupaigas hoida piiramata aja, kui selleks vajalikud rahalised vahendid olemas on. Varem võib eutaneerida juhul, kui see on looma tervislikku seisundit arvesse võttes vajalik.

Miks on vabapidamine kassile ohtlik?

Triinu Maandi Tallinna Keskkonnaametist peab suurimaks ohuks asjaolu, et kassid lähevad liiga julgeks. Nad eeldavad, et kogu tänav on nende õueala. Kassi territoorium ei piirdu piirdeaiaga, ta territoorium piirdub naabrikassi territooriumiga. Territooriumit tuleb pidevalt hoida ja märgistada, mis põhjustab naabreid tülli ajava heakorraprobleemi.

Looma jaoks on naabrite tüli teisejärguline. "Tema võib lihtsalt auto alla jääda. See on hirmus, aga igal aastal jääb auto alla sadu kasse. Me tegelikult ei tea, kui palju kasse auto alla jääb, sest paljud inimesed viskavad võõra surnud kassi lihtsalt prügikasti. Paljud juhid ei teata, kui mõni kass on jäänud auto alla, kuna kardetakse probleeme,“ tõdeb Triinu Maandi.

Ka Eesti Kassikasvatajate Liidu FELIX esindajad vastasid Bioneerile, et kasside vabapidamine ei ole hea. Esiteks kass võib minna hulkuma. Teiseks võivad nii inimesed kui teised loomad teda vigastada. Kass võib haigestuda ja siis on rakse diagnoosida, mis haigus tal on. Pole ju teada, kus kass on olnud ja kellega ta on kokku puutunud. Kolmandaks on õuekassi on paaritumist praktiliselt võimatu kontrollida.

Kas tõukasse tohib üldse omapäi õue lasta?

Eesti Kassikasvatajate Liidu FELIX esindajad ei soovita seda teha. Pigem võiks kassi lasta suletud väliaedikusse jalutama või siis kasutada elektrikarjuse rihma.

Triinu Maandi Tallinna Keskkonnaametist on kindel, et tõukasse naljalt omapäi õue ei lastagi. Eriti hoolsad on aretajad, kuna tõukasside pidamine on kallis hobi. Tõukasside pidajad pigem muretsevad, et nende lemmik varastatakse ära, ta võib jääda auto alla või satub pahatahtlike loomapiinajate kätte. Sama on ka tõukoertega. Omapäi uitavad tavaliselt tõuta loomad.

Ka Triinu Maandi meelest võiks kasse senisest enam lasta aedikutesse jalutama: „Tallinnas on kassiaedikuid vähe. Üks selliseid asub Tallinna loomade varjupaigas, kus me oleme ehitanud kasside  vabapidamise toale uue jätku.“

Miks inimesed arvavad, et kasse võib omapäi jooksma lasta, aga koeri ei või?

Triinu Maandi Tallinna Keskkonnaametist arvab, et koertes nähakse julgeolekuriski ja koerad on reeglina kallimad kui tõuta kassid. Teavitustöö, et koerad peavad olema rihma otsas, algas juba ammu. "Kontrollimata koer, eriti 1990. aastate  kauboikapitalistlikus ühiskonnas oli nagu laetud relv, mis oli täiesti kontrolli alt väljas. Koerte rünnakud olid väga sagedased,“ lisab Triinu Maandi.

Teavitustöö on olnud edukas, sest enamus inimesi saavad aru, miks ei tohi lasta koertel vabalt joosta. Enam keegi ei vaidle, et miks koer peab olema rihma otsas, või miks tal peab olema piirdeaed, millest ta üle ei hüppa. Koera peetakse inimesele ohtlikuks. Isegi väike koer võib valusalt hammustada.

„Ma ise olen Nõmmel kasvanud ja palju jalgrattaga mööda Nõmme tänavaid sõitnud.  Kui koer näeb jalgratta seljas istuvat last, siis ta hakkab teda üldjuhul taga ajama. Ma olen ise ka mitmel korral hammustada saanud,“ selgitab Triinu Maandi.

Kassiga on hoopis teine lugu. Kassipidajad enamasti ei muretse, et nende lemmikloom võõraid ründab. Kassid hoiavad inimesest üldjuhul eemale, võõrad kassid ei lase ennast üldse puudutada. Inimene tavaliselt ei näe julgeolekuriski, kui tänaval kõnnib kass. Keegi tavaliselt ei mõtle, et kass võiks inimesele kuidagi ohtlik olla. See, kas kass on ohtlik näiteks loomadele või lindudele, on möödakäijale teisejärguline. Kuna kassid inimesi reeglina ei ründa, pööravad möödujad tänaval jalutavatele kassidele vähem tähelepanu.

Kas kassid leiavad ise kodutee üles?

„Oleneb kassist. Mõni käib terve oma elu, iga päev terve kvartali läbi ja tuleb õhtul koju. Ja mõni on püsib koduhoovis. Pärast kutsub omanik koduhoovis püsiva kassi tuppa ja kass tulebki. Aga ühel päeval see kass näeb teiselpool aeda võõrast kassi. Ta läheb sellele kassile järgi ja tagasi enam ei tule,“ kirjeldab Triinu Maandi Tallinna Keskkonnaametist.

Inimene eeldab, et kass on sama tark kui inimene ja leiab kodutee. Kahjuks ei saa kasse inimestega võrrelda. Loom võib olla mõnes asjas targemgi kui inimene, aga me ei saa eeldada, et ta ära ei eksi. Linnaruum on kassidele väga ootamatu keskkond. Ei saa eeldada, et kui loom on iga päev viimased kümme aastat ise õhtul koju tulnud, et ta ka homme koju tuleb. Ei pruugi tulla.

Kuidas jäävad loomad kodututeks? Kuidas omanikuta looma aidata?

Varjupaikade MTÜ üldjuht Triinu Priks on kindel, et lemmikloomad saavad kodutuks jääda ainult inimese tegevuse või tegevusetuse tagajärjel. Ligi pooled varjupaika sattuvatest loomadest lähevad koju tagasi, seega nad ei ole kodutud. Ülejäänute puhul on inimene otsustanud nad hüljata või mitte otsida oma kadunuks jäänud looma. Ka tänaval sündinud kassipoegade esivanemad on kunagiste kodukasside järglased. Kolmas võimalus on see, et looma omanik lahkub siit ilmast ja ei ole mitte kedagi, kes looma eest edasi hoolitseks.

Eesti Loomakaitse Seltsi esindajad soovitavad kõik hulkuvad loomad üle kontrollida lähimas loomakliinikus või varjupaigas. Seal on aparaat, millega saab looma kaelalt kontrollida kiipi. Kiibistatud ja registreeritud looma omanikuga saab leidja või varjupaik koheselt ühendust võtta. Kiibistamata ja registreerimata loom jääb varjupaika, leidja või mõne muu loomadega tegeleva oragnisatsiooni hoole alla, ning omaniku otsinguteks tuleb kasutada meediat. Sellisel juhul jäädakse lootma, et omanik ise oskab lemmiklooma leida.

Kui palju on Tallinnas loomade varjupaiku?

Tallinnas on kaks suuremat loomade varjupaika ja väiksemad turvakodud kassidele. Kõik varjupaigad peale Paljassaare varjupaiga on erakätes ja eraalgatuslikud. Loomade varjupaik Paljassaares on munitsipaalomandis, selle maa ja hooned kuuluvad Tallinna linnale. Linn valib sinna operaatori hanke korras. Ülejäänud varjupaikasid haldavad erinevad mittetulundusühingud, selgitab Triinu Maandi Tallinna Keskkonnaametist.

Paljassaares asuv Tallinna kodutute loomade varjupaik, mida haldab Varjupaikade MTÜ on ka ainus, mis tegeleb loomade püüdmisega, ütles Bioneerile Varjupaikade MTÜ üldjuht Triinu Priks.

Kuidas mõjutavad Eesti linnustikku ja loomastikku vabapidamisel lemmikloomad? Kas omapäi liikuvasse kassi või koera tuleks suhtuda kui ohtlikusse kiskjasse?

Tõnu Talvi Keskkonnaametist on kindel, et iga lemmiklooma omanik peab vastutama oma kassi või koera eest, nii tema kasvatuse kui ka käitumise eest.

„Poollooduslikul maastikul, nagu seda on talumaastik, liikuvasse kassi võib suhtuda kui väikekiskjasse ja samastada tema mõju näiteks nugise, kärbi või tuhkru mõjuga. Suuremas asulas, kus looduslikke kiskjaid vähem või need puuduvad, on vabapidamisel kass oluline kiskja ja mõjutab ümbritsevat keskkonda palju rohkem. Kasse peaks vähemalt lindude pesitsusperioodil (aprillist juulini) kinni hoidma või nende elu ja liikumist väga kindlalt korraldama,“ selgitab Tõnu Talvi.

Virge Võsujalg Eesti Metsloomaühingust leiab, et kasse ei tohiks üldse vabapidamisel hoida. See on vastutustundetu ja julm. Kassid murravad linde ja loomi mitte näljast, vaid lihtsalt mängimiseks, tekitades sellega palju piinasid saakloomadele.  Näiteks püüavad kassid lihtsalt lusti pärast kinni rähnisid, oravaid või siilipoegasid.

Jälgima peab ka koeri, sest nemadki võivad metsloomi või linde rünnata. Vabalt jooksma lastud koerad, on purenud näiteks kitsetalle, hülgepoega, tassinud koju oravapoegi jne. Metsloom on lemmiklooma jaoks mäng, aga metslooma jaoks on lemmikloom otsene oht.

Paraku 90% lindudest ja väikeloomadest, keda on kass rünnanud, ei saa aidata. Nad tuleb magama panna. Aedades on linnumajad, mis on talviti meeletult populaarsed, aga kõik vabakäigukassid lustivad seal. Inimene näeb vaid kübekest nendest lindudest ja oravatest, keda kass suudab maha murda. Armas kiisu ei pruugi saaki, kellega ta aias just mängis, koju tuua. Ja inimene arvab, et seda saaki polegi.

Kes metsloomadest võivad ohustada vabapidamisel koeri ja kasse? Kui tõsine probleem on haiguste levik?

Tõnu Talvi Keskkonnaametist paneb loomaomanikele südamele, et metsloomad peavad lemmikloomadest kiskjaid (koeri ja kasse) just nimelt kiskjateks ja sageli ka enda konkurentideks. Seetõttu võib ette tulla nii rebaste poolt kassi murdmisi kui huntide poolt koerte murdmisi. Hundid murravad igal aastal paar kuni paarkümmend koera.

„Suurem ja kroonilisem oht on vastastikune haiguste ja parasiitide levitamine ja nende reservuaariks olemine. Näiteks kärntõbi levib väga sageli metsloomalt lemmikloomale ja ka vastupidi,“ lisab Tõnu Talvi.

Varasemal ajal oli Eestis mõlemapoolne liikumine ka marutaudil, praegusel ajal on kõige paremini teada kärntõve edasikanne mõlemapoolselt (koerlaste nühkimis-märgistamiskohad, otsesed kontaktid jms). Mõlemapoolselt võivad liikuda ka mitmed teised väga ohtlikud parasiidid ja haigusetekitajad, kes on ohtlikud muuseas ka inimesele.

Kas muid lemmikloomi tohib lasta loodusesse, näiteks kui hamster, rott, kala või kilpkonn enam ei meeldi?

„Kindlasti ei tohi! See on nii seadusega keelatud kui ka väga ebaeetiline ja rumal tegu. Enamusel juhtudest hukkub vabaks lastud lemmikloom looduses. Ta ei ole selliseks eluks kohanenud, teiseks on ta meie looduses võõrliik kõige sellest tulenevaga,“ hoiatab Tõnu Talvi Keskkonnaametist.

Triinu Maandi Tallinna Keskkonnaametist  paneb Bioneeri lugejatele südamele, et Eestis looduslikult mitte elavaid loomi ei tohi mingil juhul lasta loodusesse. Võõrliigid võivad saada ohtlikuks siinsetele liikidele.

„See on ka argument, miks minkide kasvatusi ära keelatakse väga mitmel pool. Just sel põhjusel on Helsingi linn hädas küülikutega, kes hävitavad haljastust. Helsingis oli ja on küülikute pidamine väga populaarne. Need ei ole metsikud jänesed, need on koduküülikud, kes on pääsenud või lastud vabasse loodusesse,“ selgitab Triinu Maandi.  

Kuidas peaks käituma, kui naaber laseb kassi või koera omapäi õue jooksma?

Triin Uudeväli Tallinna Munitsipaalpolitsei Ametist arvab, et kui loom satub Tallinnas oma territooriumilt välja naaber kinnistule, tuleks esmalt rääkida omanikuga. Kui see ei aita, võib pöörduda Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti poole. Samuti on võimalus teavitada varjupaika, kui tuvastatakse võõras loom oma kinnistul.

Läti pealinnas Riias on tänavatele paigutatud hulkuvatele kassidele majakesed. Kuidas Te sellisestesse lahendustesse suhtute?

"See on populistlik otsus. Vabapidamisel kasse Riia linn tolereerib. Tädikesed söödavad, mitte keegi neid loomi ei märgista, mitte keegi neid ei steriliseeri, mitte keegi neid ei vaktsineeri," selgitab Triinu Maandi Tallinna Keskkonnaametist. Tallinn selliseid lahendusi ei poolda, kuna need on loomadele kahjulikud. Selliste majakeste juures loomad kaklevad, nad on parasiite täis ja surevad noorelt.

"Selliseid populistlikke otsuseid tuleb vältida. Riia kolleegid rääkisid, et nad saavad väga hästi aru, et see on vale, aga ükski poliitik ei taha võtta vastu otsust, et kassid ei tohi enam vabalt õues käia. Varjupaiga töötajad käivad ja püüavad vabakäigu kasse," lisas Triinu Maandi. 

Keda teavitada?

• Kõigi loomade väärkohtlemise, pidamistingimuste rikkumise ja abitusse seisundisse jäämise või jätmise korral saab pöörduda Eesti Loomakaitse Seltsi üle-eestilise infoliini poole telefonil 5267117 või kirjutada info@loomakaitse.ee. ELS nõustab ka loomakaitse ja loomade teemadel.
• Kui abi vajavad metsloomad, siis saab pöörduda Eesti Metsloomade ühingu poole telefonil 56322200.
• Hulkuvate lemmikloomade korral tuleb ühendust võtta kohaliku varjupaigaga. Tallinnas on selleks Varjupaikade MTÜ varjupaik Paljassaares. Helistage telefonil 5141431.
• Loomade julma kohtlemise ja keskkonnale ohtliku käitumise korral saab helistada ka keskkonnainfo telefonile 1313. Samale numbrile võib helistada ka siis, kui leiate massiliselt surnud loomi, linde või kalu.
• Lemmikloomade pidamise nõuded käsitlevad lemmiklooma, sealhulgas koera, kassi, närilise, küüliku, puurituhkru, puurilinnu, roomaja, kahepaikse, akvaariumikala ja selgrootu pidamise tingimusi, sh nende pidamise ruumi. Järelevalvet korraldab Veterinaar- ja Toiduamet (VTA). VTA poole tuleks pöörduda, kui oled märganud halbades tingimustes peetavat lemmiklooma (sh lindu või roomajat) – lemmikule ei anta piisavalt süüa, ta on liiga kõhn, haigele loomale ei tagata vajalikku ravi või pidamise ruum on liiga väike (sh koer on liiga lühikese keti otsas). Veterinaar- ja Toiduametile saab kaebuse esitada e-posti teel kaebus@vet.agri.ee, täites vastava vormi kodulehel või helistades telefonil 6054750 (vastab automaatvastaja). Kaebus peab sisaldama võimalikult täpset kirjeldust kaebuse kohta, võimalusel ka fotot, võimalikult täpset sündmuse aadressi ning sündmuse juhtumise kuupäeva. Vajalik on ka kaebuse esitaja nimi ning kontakt, et saaks vajadusel küsida täpsustavaid küsimusi. Vihje esitajale garanteeritakse anonüümsus.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta