Standardne rehvimärgis võetakse kasutusele Euroopa Liidu määrusega, mille kohaselt peavad kõik tootjad testima oma rehve ja määrama neile hinde, lähtudes ELi rangelt määratletud testimismetoodikast. Kohustuse eesmärk on muuta maanteetransport odavamaks, ohutumaks ja keskkonnasäästlikumaks.

Märgis annab tarbijale olulist teavet rehvi kolme peamise omaduse kohta: veeretakistus, haardumine märjal ja väline veeremüra, samuti sisaldab teavet toote ohutusomaduste kohta.

Veeretakistus mõjutab sõiduki kütusekulu ja omab seega ka otsest mõju keskkonnale:  märgis A tähendab, et kütusesäästlikkus on kõige kõrgem ja märgis G, et see on kõige madalam.

Märjal haardumine on tähtis rehvi ohutust näitav tegur, mis annab teavet rehvi pidurdusmaa kohta märjal teel. Märgistus koosneb seitsmest klassist, kus märgisega A tähistatud rehvidel on kõige parem haardumine ja märgisega G tähistatud rehvid haarduvad kõige kehvemini.

Välismüra näitab samuti rehvide keskkonnamõju. Välismüra tasemed on jagatud kolme kategooriasse ja neid mõõdetakse detsibellides (dB): üks must helilaine (3dB madalam kui Euroopa kõige rangem tase tulevikus), kaks musta helilainet (on võrdne Euroopas tulevikus kehtestatavale tasemele) ja kolm musta helilainet (sobib praeguse Euroopa tasemega).

Rehvimärgise eesmärk on tõsta liiklusohutust ning suurendada maanteetranspordi majanduslikku ja keskkonnasäästlikkust, tõstes esile kütusesäästlikumaid ja ohutumaid, madala müratasemega rehve. Rehvimärgis sarnaneb juba tarbijate seas juba tuntud energiamärgistega, mida kasutatakse näiteks külmikutel ja pesumasinatel, ning võimaldab lõpptarbijatel langetada rehvide ostmisel teadlikumaid otsuseid.

Praegu võib kõigil Euroopa Liidus müüdavatel rehvidel kasutada vabatahtlikku märgistust, alates 1. novembrist 2012 muutub märgis kohustuslikuks.