Vanarehve saab ära anda rehvi valmistajale, maaletoojale, tootjavastutusorganisatsioonide kogumispunktidesse ja osadesse jäätmejaamadesse. 

Tunne mõisteid!

Rehv on mootorsõiduki ja selle haagise rehv. 

Tootja on jäätmeseaduse § 23 lg 11 kohaselt isik, kes oma majandus- või kutsetegevuse raames kavandab, projekteerib, valmistab, töötleb, müüb või veab sisse tooteid.

Rehvitootja on jäätmeseaduse § 23 lg 15 kohaselt see isik, kes valmistab rehve või veab majandus- või kutsetegevuse korras Eestisse sisse rehve. 

Rehvide kasutaja on füüsiline või juriidiline isik, kes kasutab rehve.

Tootjavastutus

Laiendatud tootjavastutuse põhimõtte kohaselt peab tootja tagama tema turule lastud probleemtootest tekkivate jäätmete kogumise ja nende taaskasutamise, korduskasutamise või nende kõrvaldamise. Nende tegevustega seotud kulud kannab tootja. Tootjal on kohustus koguda ja edasisele käitlemisele suunata ka sellest probleemtootest tekkinud jäätmed, mis on turule lastud enne tootjavastutuse rakendumist (nn endisaegsed ehk ajaloolised jäätmed).

Laiendatud tootjavastutust rakendatakse:

  1. patareidele ja akudele alates 1. maist 2004;
  2. mootorsõidukitele ja nende osadele alates 1. jaanuarist 2005;
  3. elektri- ja elektroonikaseadmetele alates 13. augustist 2005;
  4. rehvidele 1. jaanuarist 2005;
  5. põllumajandusplastidele 1. jaanuarist 2013.

Laiendatud tootjavastutus on "saastaja maksab" põhimõtte laiendus ning selle inglise keelne vaste on extended producer's responsibility. See tähendab seda, et tootja vastutab toote eest alates selle valmistamisest ja/või turule laskmisest kuni selle jäätmeteks muutumiseni ja kuni need jäätmed lakkavad olemast jäätmed. Seega ei ole tootja vabanenud vastutusest, kui ta on enda turule lastud toodetest tekkinud jäätmed kokku korjanud ja need jäätmekäitlejale üle andnud. Tootja peab teadma, mis nendest jäätmetest edasi saab - ta peab teadma, mida see jäätmekäitleja, kellele ta need jäätmed üle annab, nende jäätmetega edasi teeb. Ta peab teadma jäätmekäitluse nn ahelat algusest lõpuni.

Tüüpilised tootjavastutusega seotud kohustused on järgmised:

  • toodete spetsiifiline märgistamine;
  • (individuaalse vastutuse puhul) käitlustagatise olemasolu;
  • jäätmevaldajatele kergesti ligipääsetava asjaomaste jäätmete kogumisvõrgustiku olemasolu tagamine ja selle kaudu jäätmete (tasuta) vastuvõtmine;
  • kogutud jäätmete käitlusse suunamise ja nende osas seadusega ettenähtud käitlusnõuete järgimise tagamine;
  • toodete sisaldusainete ja neist tekkinud jäätmetega seonduv teavitamine ja aruandlus.

Tootjavastutust rakendatakse liiklusseaduse § 2 punktis 36 määratletud maastikusõiduki ja punktis 40 määratletud mootorsõiduki rehvidele ja nende haagiste rehvidele, kuid välja arvatud M1, N1 ja L2e kategooria sõiduki rehvidele, mis on sõiduki turule laskmise ajal sõiduki küljes. Samuti mitte M1, N1 ja L2e kategooria romusõiduki üleandmisel romusõiduki küljes olevatele vanarehvidele.

  • M1 kategooria (sõiduauto) on sõiduk, millel lisaks juhiistmele ei ole rohkem kui kaheksa istekohta.
  • N1 kategooria (kaubik) on sõiduk, mille täismass ei ületa 3,5 t.
  • L2e kategooria (mopeed) on kolmerattaline mootorsõiduk, mille valmistajakiirus ei ületa 45 km/h ja mille sädesüütega sisepõlemismootori töömaht ei ületa 50 cm3 või muu sisepõlemismootori suurim kasulik võimsus ei ületa 4 kW või mille elektrimootori suurim püsi-nimivõimsus ei ületa 4 kW.

Lugege Bioneerist lisa sõidukite kategooriate kohta.

Probleemtooted

Jäätmeseaduse § 25 kohaselt probleemtoode on toode, mille jäätmed põhjustavad või võivad põhjustada tervise- või keskkonnaohtu, keskkonnahäiringuid või keskkonna ülemäärast risustamist. Eestis rakendatakse tootjavastutuse põhimõtet pakenditele ning toodetele, mis on jäätmeseaduses määratletud probleemtoodetena. 

Probleemtoodete hulka kuuluvad: 

  • patareid ja akud (ühest või enamast elemendist koosnev mittetaaslaetav (patarei) või taaslaetav (aku) vooluallikas, mis muudab keemilise energia vahetult elektrienergiaks);
  • mootorsõidukid ja nende osad (neljarattaline mootorsõiduk liiklusseaduse tähenduses ning kolmerattaline mootorsõiduk, välja arvatud kolmerattaline mootorratas);
  • elektri- ja elektroonikaseadmed (seade, mis vajab töötamiseks elektrivoolu või elektromagnetvälja, ning seade selle voolu ja välja tekitamiseks, suunamiseks ning mõõtmiseks ja on mõeldud kasutamiseks pingel mitte üle 1000 V vahelduvvoolu ning mitte üle 1500 V alalisvoolu korral);
  • rehvid (rehv on liiklusseaduse § 2 punktis 36 määratletud maastikusõiduki ja punktis 40 määratletud mootorsõiduki rehv ning nende haagise rehv);
  • põllumajandusplast (põllumajanduses kasutatav silopallikile, silokattekile, kiletunnel, kattevõrk ja plastnöör).

Probleemtooteregister

Jäätmeseaduse § 26 lg 1 kohaselt on probleemtooteregister (lühend: PROTO) on riiklik register avaliku teabe seaduse tähenduses, kuhu koondatakse andmed probleemtoodete tootjate kohta ning kus hoitakse ja töödeldakse Eestis toodetud, Eestisse sisseveetud ja Eestist väljaveetud probleemtoodete ja probleemtoodetest tekkinud jäätmete taaskasutamise andmeid.

Tootjad on kohustatud end registreerima probleemtooteregistris ja esitama registrisse andmeid. Probleemtooteregistrile peab esitama andmeid ka ettevõtja, kes viib Eestist välja mootorsõidukeid, rehve ning patareisid ja akusid.

PROTO eesmärk on Eesti õigusaktides sätestatud taaskasutamise sihtarvude täitmise arvestuse pidamine ning registrisse kantud andmete alusel Euroopa Komisjonile jäätmealase teabe esitamine. PROTOs peavad olema registreeritud kõik Eestis tegutsevad probleemtoodete maaletoojad, sealhulgas kõik rehvide maaletoojad. Ettevõtted saavad end registrisse lisada kas ise või tootjavastutusorganisatsiooni kaudu, kasutades tootjavastutusorganisatsiooni jäätmekava.

Üksikettevõttena registreerimisel peab probleemtoodete maaletooja esitama PROTOle jäätmekava, kus on eraldi välja toodud, kuidas kavatseb ettevõte hakata vanasid probleemtooteid kokku koguma. 

Samuti peab ettevõte esitama kord kvartalis PROTOle aruande Eestisse toodud, siin müüdud, riigist välja veetud ning siin toodetud probleemtoodete koguste kohta nii tonnides, kui tükkides. 

PROTOsse on vaja ettevõttel esitada ka probleemtoodete kogumise ja taaskasutamise kogused. Kui ettevõte on liitunud tootjavastutusorganisatsiooniga, edastab andmed PROTOle tootjavastutusorganisatsioon.

Mootorsõidukite, rehvide ning patareide ja akude väljavedaja esitab PROTO-le andmed kord kvartalis - 25. aprilliks, 25. juuliks, 25. oktoobriks ja 25. jaanuariks. 

Tootjavastutusorganisatsioon

MTÜ Rehviringlus on tootjavastutusorganisatsioon, mille asutasid Eesti rehviettevõtted, kelle põhitegevusalaks on rehvide maaletoomine või valmistamine. MTÜ osutab alates aprillist 2010  oma liikmetele vanarehvide kogumise ja taaskasutamise korraldamise teenust.

Kui problmeetoodete maaletooja on liitunud tootjavastutusorganisatsiooniga, siis on ta seadusest ja määrusest tulenevad kohustused delegeerinud tootjavastutusorganisatsioonile kes võtab endale ka kogu vastutuse seaduste ja määruste õige täitmise eest.

Vanarehvide kogumine

Jäätmeseaduse § 26 lg 14 kohaselt on rehvi tootja kohustatud tagasi võtma sama liiki rehvi sõltumata sellest, millal rehv on turule lastud, millist kaubamärki rehv kannab ning kas kasutaja kavatseb osta uue rehvi. 

Jäätmeseaduse § 126  kohaselt võib töötlemata jäätmete või kasutatud rehvide prügilasse ladestamise eest saada trahvi kuni 300 trahviühikut. Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.

Määrus "Rehvidest tekkinud jäätmete kogumise, tootjale tagastamise ning taaskasutamise või kõrvaldamise nõuded ja kord" ütleb, et rehvide kasutaja peab koguma vanarehvid lahus muudest jäätmetest. Vanarehvide vedamisel kogumispunkti tuleb vältida nende segunemist ja saastumist teiste jäätmetega, mis takistaks hilisemat vanarehvide korduskasutamist või materjalide taaskasutamist või tekitaks ohtu keskkonnale. Tootja peab rajama vanarehvide kogumispunktid igasse Eesti maakonda, võttes arvesse rahvastiku tihedust ning seda, et vanarehvide üleandmine oleks kasutajale võimalikult mugav. Tootja peab rajama vanarehvide kogumispunktid vähemalt igasse Eesti linna, alevisse ning üle 1500 elanikuga alevikku.

Tootjad, kes lasevad turule täisrehve või kaevanduskallurite rehve või rehve üksnes koos mootorsõidukitega või haagistega, ei pea rajama vanarehvide kogumispunkte, vaid peavad tagama vanarehvide kogumise muul viisil (näiteks kogumise müügikoha kaudu).

Tootja on kohustatud vanarehvid tasuta tagasi võtma piiramata koguses:

  • rehvide kasutajalt;
  • mootorsõidukite ja rehvide hooldustöökojalt, välja arvatud hooldustöökojalt, kes tegeleb ka romusõidukite töötlemisega;
  • kohalikult omavalitsuselt;
  • kohaliku omavalitsuse jäätmejaama lepingu alusel haldavalt jäätmekäitlejalt.

Tootja on kohustatud ringlusse võtma või taaskasutama kõik kogutud vanarehvid. Selliste vanarehvide käitlemisel, mida jäätmeseaduse § 351 lõike 2 alusel on lubatud ladestada prügilasse, tuleb eelistada sobiva tehnoloogia olemasolul nende ringlussevõttu või taaskasutamist.

Vanarehvide ringlussevõtul või taaskasutamisel tuleb välja sortida vanarehvid, mida on võimalik protekteerida või korduskasutusse suunata.

Väljapoole Euroopa Majanduspiirkonda ja OECD liikmesriike ringlussevõtuks või taaskasutamiseks väljaveetud vanarehvid loetakse ringlusse võetuks või taaskasutatuks ainult siis, kui tootja või jäätmekäitleja tõendab, et vanarehvid on töödeldud vähemalt vastavalt jäätmeseadusega sätestatud nõuetele.

Vanarehvid loetakse ringlusse võetuks või taaskasutatuks ainult siis, kui vanarehvide töötlemisel saadud korduskasutatavad, ringlussevõetavad ja taaskasutatavad vanarehvid ja materjalid on tegelikult korduskasutusse suunatud, protekteeritud, ringlusse võetud või taaskasutatud või täidetud on jäätmeseaduse §-ga 21 sätestatud nõuded.

Kogumispunktide asukohtade kohta saad küsida infot:

  • rehve müüvast kauplusest,
  • tootjalt,
  • tootjavastutusorganisatsioonilt või
  • kohalikult omavalitsuselt.

Suurema koguse vanarehvide korral soovitame otse ühendust võtta tootjavastutusorganisatsiooniga, et küsida, kuhu suurema koguse vanarehve tuua saab. 

Vanarehvide taaskasutamine ja ringlussevõtt

Jäätmeseaduse § 351 kohaselt on prügilasse keelatud ladestada kasutatud rehve, välja arvatud prügilas ehitusmaterjalina kasutatavaid tükeldatud rehve. Sätestatut ei kohaldata jalgrattakummidele ja rehvidele välisdiameetriga üle 1400 millimeetri. 

Kõik kogutud vanarehvid tuleb 100% taaskasutada, sest vanarehvide ladestamine prügilasse (nii tervelt kui tükeldatuna) on keelatud. Vanarehvide taaskasutamisel tuleb välja sortida rehvid, mida on võimalik protekteerida või korduskasutusse suunata. Lisaks tuleb eelistada ka ringlussevõttu energiakasutuse või muu taaskasutamise ees.

Turustaja koostöös tootjaga teeb enda müügikohtade kaudu rehvide kasutajale kättesaadavaks teabe, et vanarehve saab tagastada tasuta vanarehvide kogumispunktides, ühtlasi märkides ära lähimate kogumispunktide asukohad ja telefoninumbrid, kust on võimalik saada asjakohast teavet. Teave peab müügikohas olema nähtaval kohal piisavalt suures kirjas vähemalt A4 formaadis.

Vanad rehvid energiaks ja kütuseks

Alates 2017. aasta märtsist võttis Eesti Energia Iru jäätmepõletusjaamas segaolmejäätmete kõrval kütusena kasutusele Eesti päritolu vanarehvide hakke. Iru elektrijaama jäätmepõletusplokil on võimsad ja tänapäevased puhastusseadmed, mistõttu ohtlikke ühendeid keskkonda ei jõua – seda kinnitasid ka läbi viidud katsetused. Jaama heitmeid jälgib püsimonitooring. 

Eesti Energia on avalikustanud ka plaani hakata tootma rehvihakkest õli.

Olukord Eestis

Jäätmehierarhia kohaselt tuleb esmajärjekorras jäätmeteket vältida ja kui see osutub võimatuks, tuleb jäätmeid nii palju kui võimalik ette valmistada korduskasutuseks, siis ringlusse võtta ja muul viisil taaskasutada, et ladestada prügilasse võimalikult vähe jäätmeid.

Kui kodus tekib esemeid, mida enam kasutada ei taha, otsige infot  kuhuviia.ee veebist. 

Otsi endale lähim rehvitagastuskoht Rehviringluse veebist.

Kui omavalitsuse territooriumil on jäätmejaam, siis saab sinna ära anda mitmeid erinevaid jäätmeliike, sh kodumajapidamises tekkinud ohtlikud jäätmed ja probleemtooted (nt rehvid). 

Enne jäätmete viimist jäätmejaama, on otstarbekas tutvuda jäätmejaama hinnakirjaga, vastu võetavate jäätmete nimekirjaga ja vastu võetavate kogustega. Osadele jäätmetele võivad olla seatud kogusepiirangud. Mitte kõiki jäätmeid ei saa alati ära anda. Kõige lihtsam on jäätmejaama helistada.

Eraisikutele ja juriidilistele isikutele kehtib enamasti erinev hinnakiri. Jäätmejaamas võidakse küsida isikut tõendavat dokumenti (ID-kaarti), et määrata elukoha andmeid. Kui isikut tuvastada ja elukohta määrata ei saa, võivad kehtida kallimad (mitte kohalikule elanikule mõeldud) hinnad. 

Ettevõtte autoga jäätmete loovutajale võivad kehtida juriidilise isiku hinnad. 

NÄIDE! 

Jäätmeseadus ütleb, et kui see on tehniliselt, keskkonna seisukohast ja majanduslikult teostatav, peab kohaliku omavalitsuse üksus korraldama vähemalt paberi-, papi-, metalli-, plasti- ning klaasijäätmete liigiti kogumise.  Tallinnas sätestab jäätmehoolduse korra Tallinna jäätmehoolduseeskiri. Jäätmete üleandmise kohta saab infot kas Tallinna linna veebist või infotelefonilt 1345. Konteinerite asukohad leiab kuhuviia.ee veebist. Korraldatud jäätmeveost võib lugeda Tallinna veebist.

Tallinnas on 3 jäätmejaama:

Jäätmejaamades võetakse Tallinna elanikelt (eraisikutelt) tasuta vastu kuni 8 velgedeta rehvi korraga.

Ettevõtetele (va koostöölepingud omavad vallad) tasuta teenus ei kehti! 

Koguseliste piirangute puhul on toojal võimalik jäätmeid tasuta üle anda üks kord päevas.

Jäätmejaamades võetakse vastavalt hinnakirjale vastu ka tasuta piirkoguseid ületavad jäätmed

Rehvide turule laskmist (laiendatud tootjavastutuse raames) ja vanarehvide käitlemist reguleerivad õigusaktid

Kasutatud materjalid

Sarnased artiklid