Minu isa Jaak oli mulle kauge jahimees. Ta ei viinud mind jahile ega õpetanud püssi laskma. Võib-olla tahtis ta mind niimoodi relvadest eemal hoida. Tegelikkuses see tal siiski ei õnnestunud. Temast jäi maha veel üks jahimehejutt ühest kaugest jahimehest.

See, kes kord metsseajahil käis ja omapärasel kombel ilma saagita jäi.

Neeruti mägedesse sissesõidul mõisa poolt, elab mäe otsas Sorgi pere. Sealt sadaviiskümmend meetrit Patermäe külje all väikses maastikulohus oli metssigade püherduspaik.

Vahel võis õhtuti seakarja oma silmaga hoomata. Jaagust jahimees läks neid vahel õue peale püssiga ootama. Kunagi ei tulnud seakari just siis metsast välja, kui jahimees eemal ootas. Kauge jahimees jäigi ilma seata ja alles jäi vaid üks jahimehejutt.

See minu jaoks kauge mees ja jahimees ei osanud ka eriti lugusid rääkida. Ning vaid üks lugu ei tee mehest suurt ja lähedast jahimeest. Kui isehakanud jahimeest õhtul õuel näha ei olnud, saabus seakarja kord end näidata. Ja nii see jäigi - saagita jahimees, kes oskas rääkida vaid ühte jahimehelugu.

Neeruti, 1981.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!