Minu lemmiklindudel on kumer rind ja ilusad jalad. Silmad on neil ilusad ja keha pruunikat sulekarva. Oma loomult on see linnuliik veidi eraklik. Nad ei ela parves, vaid saavad üksinda hästi hakkama. Minu lemmiktiivulised elavad vaheldusrikastel metsamaastikel ja talvitumas käivad peamiselt Sahara kõrbest lõuna pool Aafrikas.

Kevadel jõuavad linnud tagasi Eestimaale alles lehekuu algul. Siis kolavad rändurid mõnda aega metsades ringi, kuni lõpuks leiavad endile kaaslased, paari heidavad ja rajavad kodud puuvõradesse. Selle linnu pojad on ilusate pruunikate silmadega ja häälitsevad mahedal lapsehäälel.

Toitu hangib nad väga erilisel viisil. Nimelt võtab lind silmaluupi herilase või kimalase. Sääjärel jälitab ta putukat, kuni too oma pesaavani jõuab. Oma tugevate jalgadega kraabib lind nende nende pesa maa seest või rohust lahti ja sööb sealt ära kõik nukud, vastsed, valmikud.

Kui ilm on kehvavõitu, on lind sunnitud jahtima konnasid ja tigusid. Tänu mitmekesisele toiduvalikule saab see lind meie põhjamaises kliimas väga hästi hakkama.

Selline on minu lemmiku lühike sõnaportree – see lind on tark, ilus, romantiline ja huvitava eluviisiga. Minu huvi röövlinnuks nimetatava herilaseviu vastu algas kümneaastaselt Neeruti mägedes uidates. See on läinud aja jooksul aina suuremaks.

Herilaseviu suurim spetsialist ja asjatundja Eestis olen vist mina ise. Olen „isikliku” projekti „Herilaseviu matkad ja reisid” raames uurinud tema elu-olu meil ja mujal maailmas.

Eesti Ornitoloogiaselts on kuulutanud saabuva aasta viu aastaks. Seega on algaval aastal lootust kuulda ja näha palju huvitavat materjali viudest.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks! 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta