Varakevadine raba tundub pea elutu olevat. Nii veensid mind esimesed Laukasoo käigud, kus omapead hulkudes laugaste viimasele jääle jälgi tegin. Hilisemad käigud Kõrvemaal kinnitasid seda kõike, vaid üksiku isakaru jäljed rääkisid uut keelt.
- Marek Vahula lood
- Blogi "Marek Vahula lood"
- 23. detsember 2016
- Pildistas Katrin Jõgisaar, Bioneer.ee
Jäljed, ekslesid laugaste vahel. Justkui oleks metsaott midagi otsinud. Kas kadunud talve või algavat kevadet või hoopis pruuti.
Karu jõhvikal keset kevadist raba võib tunduda kevadehõngulise inimese jutuna. Ometi mõmmik läheb sinna, et seedimine uuesti tööle saada ja karupunnist lahti saada. Sedasi räägib mõni tark mees ja nii rääkis ka kevadine raba mulle edasi omi karumõtteid.
Mõtteid, mida on kõige parem lugeda just varakevadel kui talveunest ärganud karul tekib suur isu jõhvikate järele. Rahutu kevad hinges, uitab ta jõhvikate järel ja maha jääb rahutu jäljerida.
Samasugune rahutu nagu minulgi, kes küll ei korja jõhvikaid, vaid otsib midagi muud. Ärganud isakaru jälgedest leidsingi midagi ja veel lisaks neid kõiki elumärke, mis ühest talvest kevade teevad.
Kõrvemaa, 1993.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
