Päike ei tulnud välja mitte just esimest korda sel kevadel. Kas see oli juba kolmas või neljas päev, selle olen ma unustanud. Unustatud kevadiste asjade hulka kuulus neid päevi nii palju, et siinkohal ei hakka ma neid kõiki üles lugema.
- Marek Vahula lood
- Blogi "Marek Vahula lood"
- 22. september 2016
See päev oli vaid oma alguses Kasispeal vaiksevõitu. Juba pimedas olin mineja ja päiksetõusu ajaks olin kohalejõudja.
Hara lahe mereviirg kuulutas uue kevadpäeva algust. Päev Juminda poolsaarel pakkus kõike seda, mida sealne rannajoon romantikuile pakub. Endalegi ootamatult leian end hüppamas poolsaare läänerannas kivilt kivile. Kui hüpatud saab juba oma pooltund, siis saab läbitud esimene kivine kilomeeter, mille jooksul jalg maad ei puudutanud.
Pealelõunaks olen neli kilomeetrit olnud kivine rändur. Kella viieks, kui Kasispea mind tagasi kutsuma hakkas, sai see seitse kilomeetrit pikk kivine matk lõpuks otsa. See seitse kilomeetrit on Eesti kõige kivisem rannalõik Juminda poolsaare läänekaldal.
Kasispeale tagasi jõudnud, olin püstitanud uue isikliku rekordi ehk hüpanud kivilt-kivile seitse kilomeetrit. Mitte kordagi jalg maad sellel teel ei puudutanud. Kasispea ise on Eru lahe kaldal. Kive on sealgi rannas, kuid mitte nii palju. See mind teise lahe kaldale viiski, et kive ja ennast nende peal proovile saaksin panna.
Kasispea, 1992.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
