20. märtsil avalikustas ÜRO valitsustevaheline kliimapaneel IPCC sünteesaruande, mis koondab kõige tähtsamad tulemused kliimamuutusest IPCC raportitest alates 2015. aastast (nn kuues hindamistsükkel). Lisaks tulemustele toob raport välja ka lahendused kliimamuutuse ohjeldamiseks.

Sünteesaruanne võtab kokku need varasemad IPCC raportid:  Global Warming of 1.5°C,  Climate Change and Land,  The Ocean and Cryosphere in a Changing Climate,  The Physical Science Basis,  Impacts, Adaptation and Vulnerability,  Mitigation of Climate Change. Samalaadne järgmine põhjalikum aruanne ilmub IPCC-il ilmselt alles 2027/2028. Vahepealsete väiksemate raportite ilmumise aja kohta on otsused tegemisel.  Oluline on rõhutada, et IPCC raportite näol pole tegu mitte lihtsalt üksikute uuringutega, vaid need võtavad kokku kogu senise teadusliku konsensuse kliimateemadel.

Miks seekordne aruanne tähtis on?

Et IPCC järgmise hindamistsükli aruanded avaldatakse alles peale 2027. aastat, jäävad selle aruande sõnumid mitmeks aastaks kliimapoliitikat kujundama.

Kuues hindamistsükkel oli esimene, milles IPCC määratles inimtekkelist kliimamuutust tõestatud teadusliku faktina. Viimaste aastate aruanded lõid varasematest rohkem häirekella ja rõhutasid kliimamuutuste kiireloomulisust. Viimased kümme aastat on olnud viimase 125 000 aasta kõige soojem aastakümnend. Juba praegu on ülemaailmne soojenemine toonud kaasa pöördumatuid muutusi, näiteks muutusi ülemaailmses meretasemes ja jääkattes. Raportid ütlevad ühemõtteliselt, et muutuste põhjuseks on inimkonna sõltuvus fossiilkütustest. Praegused kliimapoliitikad tooksid 2100 aastaks kaasa üle 3-kraadise soojenemise ja põhjalike ümberkorraldusteta ei ole võimalik piirata soojenemist Pariisi kokkuleppes soovitud 1,5 °C-ni. Uued IPCC raportid keskenduvad lisaks kliimamuutuste mõju kirjeldamisele ka üha rohkem sotsiaalpoliitilistele aspektidele.

Millise sõnumi annab aruanne Eestile?

Aruanne annab taaskord jõuliselt märku, et kliimamuutus ei oota. Muutuste pidurdamisega ja kohanemisega tuleb tegeleda viivitamatult, sest tegevusetuse kulud oleksid veelgi suuremad. Kliimamuutuse tulemusena kannatavad enim maailma vaeseimad riigid, kuid Eestigi ei jää puutumata. Raportid on loonud selge seose kliimamuutuse ja ekstreemsete ilmatingimuste vahel. Eestile tähendab see näiteks valingvihmadest põhjustatud üleujutusi ning sagedasemaid ja intensiivsemaid kuumalaineid. Kliimamuutusega kohanemisega tuleb tegeleda paralleelselt selle leevendamisega. 

Ajaaken, milles 1,5°C on saavutatav, on kiiresti sulgumas. Et sellega toime tulla, seisavad Eesti ees mitmed kiired ülesanded. Nõudlikuma kliimapoliitika saavutamiseks peab Eesti esmajärjekorras:

• jõudma hiljemalt 2050. aastaks kliimaneutraalsuseni nii, et muudatuste koormus jaotuks ajas mõistlikult ja võimalikult suur osa heite vähendamisest toimuks sel kümnendil. Eesti kliimapoliitika eesmärgid peavad olema siduvad ja selged;
• võtma vastu tugeva kliimaseaduse, mis kehtestab iga-aastased vahe-eesmärgid kliimaneutraalsuseni jõudmiseks. Milline oleks Eestile sobiv ambitsioonikas kliimaseadus, saab lugeda kliimaseadus.ee;
• peatama koheselt riiklikud investeeringud fossiilkütuste (sh LNG) taristusse ja lõpetama fossiilkütustest elektritootmise aastaks 2030, koos selge teekaardiga selleni jõudmiseks. Energiatootmine tuleb viia kooskõlla kliima- ja keskkonnaeesmärkidega;
• looma riikliku taastuvenergia teekaardi, mis näitaks selgelt, kui palju ja millist taastuvenergiat on vaja energiatootmise süsinikuneutraalseks muutmiseks. Eesti vajab kiiret ja loodust hoidvat üleminekut taastuvenergiale.

Milline oleks Eestile sobiv ambitsioonikas kliimaseadus, saab lugeda kliimaseadus.ee.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta