Paindlike töövormide alane diskussioon käib Euroopas juba ammu, Eestis kogub see alles hoogu. Vähesed ettevõtted ja organisatsioonid on avastanud kaugtöö kui ühe võimaluse säästmiseks ja töötajate motiveerimiseks. Miks ei ole kodutöö meie ühiskonnas veel tavaline nähtus?

Ilmselt tuleb vastust hakata otsima märksõnast ‘teadlikkus’. Küsimus puudutab teadlikkust organisatsiooni uutest juhtimismudelitest, teadlikkust töötaja soovidest ja vajadustest, ka teadlikkust keskkonna ja ökoloogilise tasakaalu temaatikast.

Praegu räägitakse, et rasked ajad on kohale jõudnud – mitte ainult meile, vaid kogu maailmas. Nii nagu raskuste tajumine, algab ka kodutöö kui võimaluse teadvustamine igaühe enda peast. Üritagem siis olla keerulises majandusolukorras innovaatilisemad ja leida uusi võimalusi kokkuhoiuks ning edasiminekuks. Kaugtöö on kindlasti üks, mis pakub seni teadvustamata kasusid nii töötaja, tööandja kui kogu meie planeedi ökosüsteemi jaoks.

Tippjuhtide laiskus

Kui ühiskonna toimimist terve mõistusega võtta, tundub täiesti arutu liigutada igal hommikul kümneid tuhandeid inimesi kodust kesklinna ja õhtul sama teed tagasi, et kasutada nende inimeste ajusid! Ajal, mil tossavate korstnatega tööstusrevolutsiooni periood jääb juba kaugesse minevikku, mõtlevad sajad tippjuhid endisel viisil: kui töötaja pole silma all, ei tee ta tööd ja pole kasulik, järelikult tuleb teda kontrollida.

Teame kõik omast kogemusest, kuidas vahel on olnud vaja tööl lihtsalt istuda – kellast kellani – sest enne tööpäeva lõppu ei saa ära minna. Tööaja arvestamine tagumiktundides” maksab ettevõttele palju valusamalt kätte, kui esmalt paistab: lisaks suurtele kuludele muserdab see töötajaid, tapab nende loovuse ja efektiivsuse.

Inimesed on osavad näitlejad. Sõbraga MSNis lobisev, arvutimängu mängiv või meelelahutusportaali lugev töötaja suudab teha ülisüvenenud näo, kui uskele ilmub ülemus. Rahulolust mõmisevale juhile tundub, et kõik on kotrolli all, tegelikkuses on meeskond aga ettevõttele ammu selja keeranud – “mõisa köis las lohiseb!”. Ent tippjuht jätkab ikka vanamoodi: soovib omada töökohal visuaalset kontrolli töötajate üle ning ei taha või ei suuda organisatsiooni toimimise põhimõtteid reformida.

Küsimus usalduses

Uuringuid – kus, millal ja kuidas inimene oma tööd teeb või sooviks teha – on korraldatud eri riikides väga erinevaid. Enamik neist annab ühese vastuse: organisatsioonid ei tule oodatud kiirusel kaasa töötajate sooviga muuta traditsioonilist töölkäimise mudelit paindlikumaks.

Sadade meie ettevõtete ja organisatsioonide jaoks ei tohiks kaugtöö juurutamine olla mingi probleem, küsimus on usalduses. Enamik tänaseid infoajastu ettevõtteid ei vaja ju inimesi õlg-õla kõrval töötama nagu traditsioonilises tootmistsehhis. Suure osa tööst saavad töötajad ära teha sõltumata teineteisest ja näost-näkku kohtumata. Kuid vanad harjumused muutuvad visalt.

Uuringutest on samas selgunud, et kõigile kodutöö ei sobi. Eks seda tunne iga inimene ka enda pealt ära – paljude oskustööliste jaoks lausa peab olemas olema kindel ja regulaarne kontroll nende töö üle. Seega mõne jaoks ei tulegi kodus töötamine kõne alla, sest ta lihtsalt vajab kollektiivi ja ülemuse pilku. Kuid nö loovama töö tegijad, sh keskastme otsustajad ja hulk kontoripersonali eelistaksid üldjuhul paindlikumaid töövorme.

Paindlike töövormide rakendamine on hea majanduslikust, sotsiaalsest ja keskkonnahoidlikust aspektist, samuti vähendab ettevõtte riske ning suurendab atraktiivsust tööandjana. Kodustöötamine tõstab ka töötajate produktiivsust ja vähendab ühtlasi ettevõtte ökoloogilist jalajälge.

Kõigi töötajate igapäevase töölkäimise asemel on efektiivsem töötada ja suhelda üle veebi vm mobiilsete suhtluskanalite kaudu, hoides kokku nii töötvõtja kui tööandja aega ja muid ressursse. Tele- või veebikonverents on täna tavaline juba paljudes asutustes, koosolekuid saab pidada sama hästi kontorist väljas asuvate inimeste vahel. IT ja telekomi kulud võivad kodustöötajatel küll veidi suureneda, kuid jäävad kindlasti madalamaks ettevõtte kontori ülalpidamise kuludest koos transpordi jm kuludega.

Osad ametid siiski nõuavad vähemalt osalist viibimist kontoris, kuid see ei vähenda kodustöötamise võlusid ka nende töötajate jaoks, pigem vastupidi. Võimalus mõnel päeval nädalas täita oma tööülesaneid kodus või kus iganes, arvestamata kellast-kellani tööaega, tähendab paremat elu, võimaldab teha tööd efektiivsemalt ning pöörata suuremat tähelepanu kodule ja perekonnale.

Töö ja pereelu ühitamine

Ehkki kokkuhoid kõlab kodutööst rääkides esmapilgul kõige tähtsama argumendina, puudutab see tegelikult laiemat temaatikat – töö ja pereelu ühitamist ehk uusi värtushinnanguid ja elukvaliteeti. Kui palju me jõuame üldse töölkäimise kõrvalt mõtiskleda, millest algab rahulolu enesega? Millise mõõdupuuga hindame elukvaliteeti?

Näeme iga päev enese ümber frustreerunud inimesi, kellel kaelas kallinev laen ja hapuks minev liising, koormaks uuselurajoonide halb infrastruktuur, puudulik ühistransport, autostumisest tulenevad ummikud, aja defitsiit. Kindlasti ka tappev töökoormus ja pingestuvad peresuhted.

Kuidas siis sõnastada seda uut tasakaalupunkti ja neid uusi väärtushinnaguid, mida täna on vist asunud otsima kogu meie ühiskond, vähemalt selle ärksam osa? Kodutöö võiks aidata meid vastusele lähemale – inimene võib tunda end õnnelikuna, kui ta on enesega rahul. Ja rahul on inimene siis, kui tal jagub piisavalt aega töö, pere ja enda jaoks.

Isiklik kogemus kinnitab, et tööd saab edukalt korraldada “kaugjuhtimisel”, kui elementaarne infrastruktuur kaugtöö vajadustele järgi jõuab ja enesedistsipliin alt ei vea. Kodutöö hoogustumine aitaks muuta inimesed rõõmsamaks, vähendaks ettevõtete kulusid ja tõstaks efektiivsust. Suurlinnades väheneksid ummikud ja keskuste ülekoormus, linnaruum vabaneks ülekoormavast inimmassist ja muutuks elutervemaks. Kõik ei saa ega tahagi kodus töötada, ent paljude jaoks tähendaks see täisväärtuslikumat elu.

Targa rahva otsus

Kodutööks sobivaid valdkondi on palju: IT, koolitus, meedia, tõlgid, kunstnikud, muud loomevaldkonnad, ürituste korraldajad, erinevate veebipõhiste teenuste osutajad jne. Mõnigi neis valdkondades tegutsejatest juba proovib kodutöö võimalusi, ent avalikkuses räägitakse kaugtööst veel vähe. Ettevõtjatele ei ole välja arendatud ka vastavaid tugisüsteeme ega laiemalt teadvustatud, et kodutöö on IN.

Riik võiks otse või omavalitsuste kaudu soodustada võrdseid võimalusi tööturul, aidates ühtlasi vähendada kaugtööga seotud kulusid. Samuti võiks arendada välja kodutöötajate võrgustiku, luua spetsiifiliste kaugtöö erialade tellimustööde regionaalsed keskused või veebikeskkonnad.

Lisaks võib aidata kaugtöö tegijatel saada kiire internetiühendus, toetada neile interneti püsiühenduse maksumust jne. Hiljutised teated Põhjalast ütlevad, et Stockholm on kehtestanud ummikumaksu. Ummikutesse kaduv aeg ja närvikulu pole meilegi võõrad, eelkõige pealinlastele ja Tallinna lähedal elavatele inimestele. Ummikumaksu võimaliku kehtestamise asemel võiks meil rohkem soodustada kodustöötamist, astudes sellega pika sammu säästlikkuse ja suurema efektiivsuse suunas, rääkimata inimeste paremast elukvaliteedist. Ja planeet Maa jääks meid mäletama targa rahva, targa tsivilisatsioonina!
________________________________________
Artikkel on ilmunud ka Bioneeri ettevõtluseteemalises ajakirjas: http://www.bioneer.ee/eluviis/rohelineettevote

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta