Planeerisin kevadist matka kaua. Kui lõpuks see kolmepäevane vabadus saabus, sai minust kolmeks päevaks Leevi jõe käärus asuva Reitlite suvekodu külaline.

Tõmbasin kummisäärikud jalga ja läksin kevade algust otsima. Matkasin kaua, et leida sobivat viivu, mis iseloomustaks just seda kevadet. Leitud hetk oli otsimist väärt. Nägin kobrast, kes tegi jõekaldal poolkuu kujulise kaare ja kõndis maastikul oma ürgset teed. Nii nagu üritasin minagi.

Kevade alguse puhul kopraga kopraga kohtumine oli väärt elamus. Et siin kopraid elab, sellest andsid märku nende tegevuse jäljed siin ja sealpool kallast. Hoolsa otsijana, nagu ma olin, sain juurde uue kogemuse.

Need usinad ja targad loomad olid üle jõe langetanud mitu suurt puud. Ja ühe haava peal vaatas vastu üks tammimeistritest ise, olles veepinnast pea poolteist meetrit kõrgemal. Vaatasime mõne hetke teineteisele silma. Tundus nagu aeg peatuks. Siis hüppas kobras hüppas puutüvelt pea ees otse vette ja kadus silmapiirilt.

Kirjutasin selle loo üles. Koprad, paraku, ise lugusid kirja ei pane. Looduse poolt pakutavad üllatused on peidus vahel ka pealtnäha väikses maanurgas. Need lihtsalt tuleb ise avastada. Võib ka kirja panna nii nagu seda siin tegin.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!