Olime sel kevadel kahekesi matkamas. See veel avastamata kevad kutsus meid enda poole. Minu sõber Aini räägitud metsane maanurk Kõverjärve kandis oli meie eesmärk. Sinna tahtsime jõuda, et tunda kevadet ja saada loodusega sõbraks.

Kuna mõlemad meist olid end igapäevastest kohustustest kaheks päevaks metsakäiguks vabaks võidelnud, olimegi minemas. Märtsikuist noort kevadet tuleb ise kogeda ja ringi vaadata, kas miskit selles kevades on ka uut leida.

Matkatee läbisime kahekesi ja õhtune lõke Kõverjärve oosil kinnitas meie sõprust. Pika öö, mis järgnes, veetsime vesteldes, sest kohtusid kaks meest, kes harva kokku saavad. Kustunud lõkkease jäi meist maha ööd meenutama.

Oli nii vaikne, et sai kuulda, kuidas sulas lumi ja ka metsahääled vaikisid. See märtsilõpu kevadöö oli hääletu. Kaks kartmatut ei peljanud ei pimedust ega vaikust ning pimedas ja vaikses öös kasvas meie sõprus veelgi suuremaks.

Alanud päev viis meid uue kevade märke otsima. Nende sekka kuulusid ka hundijäljed. Otsustasime kahekesi hundijälgi harutada ja nii osa saada hundi kevadistest käikudest.

Hunt oli sörkinud piki oosiharja. Vahetevahel oli ta teinud peatusi ja siis oma teekonda jätkanud. Ja nii terve kilomeetri jagu metsast maad Kõrvemaal inimeste raja lähistel. Hundijäljed jutustasid ise enda eest ja kaks tema jälgedes kõndijat arvasidki sellega ka kevadetunde üles leidnud olevat.

Miks just see avastus ühel hundirajal aset leidis, sellest me üksteisele ei rääkinud ja sõnadeta leitud ühine arusaam tegi meie vahelise sõpruse veelgi suuremaks.

Lõpuks jätsime hundi jälitamise ja suundusime peale tunde kestvat matka omi, inimestele mõeldud teid pidi maailma asjade juurde tagasi. Ka Hundi matk pika oosi peal sai lõpuks otsa. Hunt oli läinud üle raba oma kevadet jätkama. Selle loo tõde oli peidus hundijälgedes. Et peale meie kahe inimese oli meie seltsis veel keegi kolmas, kes ka kevadet taga igatses ja otsis.

Märts, 1991.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

 

Sarnased artiklid