Vana metsavahi suu ei väsi jutustamast, sest tema jalad ei väsi viimast teda sinna, kuhu ei lähe ükski tee ega rada.
- Marek Vahula lood
- Blogi "Marek Vahula lood"
- 15. oktoober 2014
- Pildistas Janek Jõgisaar, Bioneer.ee
Nii ka sel korral, kui maa oli ümberringi valge. Vananev mees tegi oma retke. Ta tiirutas natuke Loobu jõe kallast pidi, kuniks koprapaari jälgedeni jõudis. Need jäljed viisid üllatusena jõest eemale lääne suunas, algul läbi lodu ja siis üle suure lageda välja, lõpuks sukeldus jäljerada metsarüppe kuni Valgejõeni välja.
Jäljed lõppesid jõe ääres ja metsavaht tuli koju tagasi. Koprapaar oli matkanud ühe jõe äärest teise juurde. Kokku tuli seda maad rohkem kui kuus kilomeetrit. Küllap nad otsisid uut elupaika ja leidsid vaistlikult tee ühe jõe äärest teise juurde.
Metsavaht oli leitu üle õnnelik ja tuli oma õnne minuga jagama. Kui kobraste matkalugu räägitud sai, oli vana mees selle üle veel õnnelikum ja see rõõmustas mindki.
Kobraste tee ei olnud sirge. Nad olid teinud peatusi ja endile läbipääsu otsinud, kuniks uue jõe äärde välja jõudsid. See julge matk viis nad uude elupaika ja metsavaht oli see, kes nende julgustüki avastas.
Julged tegelased need kaks kobrast. Julge oli ka vana mees, kes neile järgnes.
Veebruar, 1993, Neerutis.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
