24. juulist–6. augustini toimus Kraami “Tour de Estonia 2017 / Ida”: tasuta asjade poe suvetuur “Wall of Kindness”. Kahe nädala jooksul külastas mobiilne tasuta asjade pood Sompat, Ahtmet, Kohtla-Järvet, Sillamäed, Jõhvit, Kiviõli, Mustveed, Kasepääd, Jõgevat, Esnat, Väike-Maarjat ja Vao Majutuskeskust.
- Inimene, kogukond, ühiskond
- Killu Sukmit ja Minna Hint,
- 21. september 2017
- Fotod: Killu Sukmit ja Minna Hint, kraamstuff.tumblr.com/.
Peatuskohtadeks olid enamasti kas kultuurikeskuste või kaubanduskeskuste esised platsid või kohalikud turud. Välja kuulutatud ja eelnevalt kokku lepitud plaanist pidasime kinni ja ühtegi plaanivälist muutust ei pidanud tegema.
Väga suur roll oli ilmal, kuna tasuta asjade pood oli külastatav vaid välitingimustel. Välja nägi see nii: tasuta asjade pood oli kokku pakitud 162 värvilisse banaanikasti 9 ratastel riiulil, kus igal kastil oli vastav nimi (n “seelikud”, “raamatud”, “villane” jne).
Foto:
Jõudes uude kohta, ajasime kaubiku peatuspunkti lähedale, puldiga reguleeritava kaldtee abil toimetasime riiulid eraldi kaubikust välja, hiljem aga kaubikusse tagasi. Igal õhtul plaanisime ette järgmist päeva, sõites kaubikuga järgmise päeva sihtkohta ja parkides ta juba õhtul õigesse kohta. Ööbimiskohta liiklesime edasi väikese sõiduautoga. Sõiduautot vajasime ka 7-kuuse beebi transpodiks, kes tegi meiega kogu tuuri kaasa, olles ühtlasi meie tuuri tiimi kõige solidaarsem ja demokraatlikum liige.
Mida seekord ei jõudnud teha, oli kultuuriline lisaprogramm ( muusikalised esinemised, välikino näitamine tühjas kaubikus, lendlehtede jagamine). Kuigi natuke sai ka suupilli ja kitarri mängitud. Inimestega suhtlemist oli lihtsalt nii palju. Teisest küljest toimus nii väärtusliku lisainfo kogumine, kohalikega kontaktide loomine. Kuna tuuriga oli enamus ajast seotud vaid kaks inimest, siis oli kogu tegevus väga intensiivne.
Et kui peatuskoha ahi ajas õhtul suitsu sisse, siis õlu “Must nunn” ja juust “Harmony” kulus marjaks ära. Samas, valmistusime ka talveks: Sillamäel korjasime “kunstnike heinamaalt” kaasa põdrakanepit ja ajakirjanduses ilmunud artiklites asendasime sõna “humanitaarabi” mõttes sõnaga “reaalne abi”, (humanitarka –> realka). Sest tihti küsiti ka: “kas produkte on?”
Suureks abiks oli venekeelse pressi väga suur ja positiivne kajastus: delfi.rus, Sputnik, ETV+, Raadio 4 ning mitmed netilehed, kes jagasid meie infot. Lisaks andsid meie külaskäigust teada Põhjarannik, Virumaa Teataja, ajaleht Vooremaa. Jevgeni Sputnikust käis meiega kaasas kahel päeval. Venekeelne press oli väga hästi kaetud ja paljud kohalikud olid just sealt infot saanud, lisaks naabritelt, sõbralt. Info levis stiilis: “keegi oli kellegi pojale helistanud, et tuleme”.
Jagasime ka ise infot, aga väga palju aitas meid meie venekeelse pressiga Tatjana Lavrova. Kui eestikeelses pressis valitses vaikus, siis venekeelne press kajastas meie tuuri sisuliselt, jõuliselt ja dünaamiliselt. Kohtla-Järvel kasutasime inimeste mobiliseerimiseks lisaks ruuporiga tänavaaktsiooni, tiirutades alguses autoga mööda linna ja Briisi tänavat ja rääkides ruuporisse eesti ja vene keeles.
Hiljem jalutasime läbi kohalike mobiliseerimiseks meie peatuskoha lähimad rahvarohkemad kohad (pargid, bussijaam, turg, bussipeatused jne) ning jagasime nii inimestele infot. Peale Mustveed tundus, et meie varustus hakkab otsa saama, olgugi, et olime pakkinud kaasa ka lisakraami, mida kogu aeg jooksvalt juurde sorteerisime. Aga igaks juhuks tõime peale Kasepääd väikse sõiduautoga Tallinnast kraami lisaks. Kasepääl tõi Irinka meile veel pirukaid, kohvi, maasika toormoosi ja metsast korjatud mustikaid. Härjanurmel olime Helle staabis koos akordioni, koer Adeele, 2 voki, lammaste ja kasside Ippoliti, Vöödiku, Ronja ja Kikiga.
Üsna kohe hakkasid inimesed huvi tundma, kas oleks võimalik asju ka tuua. Inimesed, kes ei soovinud midagi võtta, küll aga tuua. Toodi erinevatel põhjustel: ideoloogilistel (idee, et neid asju ei müüda, vaid jagatakse tasuta), ruumipuudusel või peale inimeste lahkumist, et saada ruumi uutele mõtetele. Alguses tõid inimesed asju meie peatuskohta, kuid hiljem hakkasime üles kirjutama ka aadresse ja läksime kokkulepitud kohta asjadele järele, näiteks mikrorajooni Gagarini tänaval Sillamäel, kus kottidele lisaks pandi kaasa ka küpsiseid ja komme. Mõnes teises kohas võis paari kasti asemel olla ka kuni 10 kasti. Loomulikult ladusime need kõik kaubikusse. Võib öelda, et nii käitlesid kohalikud kohalike asju ja vahetasid omavahel. Tänu meie tasuta asjade poele vahetasid Ahtme elanikud omavahel Ahtme elanike asju ja meiega koos sõitsid need asjad edasi Kohtla-Järvele jne.
Sai selgeks vajadus, et, igas linnas peaks olema selline koht, kuhu saab asju tuua ja need, kellel neid vaja on, saaksid tasuta võtta. Sama ütlesid ka mitmed kohalikud, kellega kontakte lõime. Palju küsiti, millal tuleme tagasi. Alati vastasime, et plaanime tulla aga veel ei tea millal. Alguses plaanisime üle-Eestilist tuuri, aga see tundus liiga mahukas. Väga selgelt. Seega sai otsustatud seekord idaregiooni kasuks. Oluline, et sellist mobiilset autolavka stiilis tasuta asjade poodi on vaja ka maapiirkondades.
Tuuri käigus tegime lisaks oma eelnevale valikule kasti “kassidele”, kuhu läksid soojad ja pehmed tekstiilid ja kasti “kalts”.
Kraami tänab tähenduslikke teisi: sõpru, aktiviste, külastatud linnade kohalikke abilisi ja spontaanseid toetajaid.
Väljavõte Kraam artist-run space aruandest KKEK-le: Kraami suvetuur oli osa KKEKi ja EV100 kunstiprogrammist “Rändajad ja kohanejad – kogukondade lood üle Eesti”.
Lugu on kohandatud Facebooki postitusest.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
