No ei ole mina tark inimene, ei ole! Selle meenutamiseks tuletan ma endale aegajalt meelde ühte kõige markantsemat näidet oma elust.

See oli mõned aastad tagasi, kui emale ilusa korteri ostsime. Kõrged laed ja puha. Aga mehi meil, kahel vanal naisel, enam abis ei olnud, kõigega püüdsime ise hakkama saada.

Sel päeval oli ema vist veel oma vana kodu juures asju kokku pakkimas. Askeldasin uhkes üksinduses, suures tegevuseufoorias. Otsisin siis enesele toeks kolmnurkse remondiredeli, et läheneda laele ja kinnitada sinna armatuurlamp. Sain aru, et tegu oli riskantse ettevõtmisega, redel nagises ja ülespoole astuma pidi üsna mitu sammu. Kinni hoida pole ju seal üleval enam millestki. Lamp ise ka polnud just kergete killast.

Mõtlesin siis ohutustehnikale. Kohe tõsiselt. Esiteks võtsin mobiiltelefoni hästi ligi, et kui kukun ja kondid murran, siis oleks abi käepärast võtta. Teiseks lukustasin lahti välisukse, et kiirabi sisse pääseks. Kolmandaks võtsin hammaste vahele kõik vajalikud asjad ja lambi sidusin nööriga kaela, et uuesti alla ei peaks ronima.

Siis olin valmis. Astusin need paar otsustavat sammu ja kohe, kui ma juhtmeid ühendada püüdsin, käis hele laksatus. Ei, ma ei saanud suurt lööki, aga ehmatuseks piisas. Kuna ma arvasin, et nüüd ma nagunii kukun, siis jõudsin veel mõelda, et kuidas oleks parem kukkuda. Et kummale poole siis ja et targem oleks ise end teadlikult planeerides maandada.

Kukkusingi. Mitte suure hooga ja mitte valusti. Lamp oli õnneks konksu otsa jäänud, tema minuga koos ei potsatanud, see veel puudus.

Ja siis ma seal põrandal naersin. Ma naersin iseennast nii, et munad märjad. Ma olin ju küll ja veel elus pirne vahetanud ja muudki elektriga seonduvat teinud. Aga mitte kunagi varem polnud ma ohutustehnikale sedavõrd suurt rõhku pannud. Ja nii liigset tähelepanu osutanud, et unustanuks selle kõige olulisema reegli, - vooluvõrgu väljalülitamise reegli.

Mäletan juba lapsepõlvest, et ükskõik, kes lakke ronis ja pirne vahetama asus, ikka tuletasid allajääjad talle meelde, et kas voolu ikka kontrollisid? Ega seda lüliti asendi põhjal alati nii lihtne tuvastada polegi, kui pirn on läbi põlenud. Seepärast olen mina kasutan ka kogu korteri voolu väljalülitamismeetodit kui absoluutselt kindlat garantiid. Olen paar korda elus ikka võimsa suraka ka saanud, sellest peaks piisama.

Aga ema uues kodus ei teadnud ma veel ühegi juhtkangi asukohta. Õnneks andis Looja sellel korral veel mulle andeks mu agaruse ja ogaruse. Mina tänan! Mis aga ei tähenda, et ma nüüd juba tark oleksin.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta