Setumaal veedetud neli sügist andsid mulle jõudu juurde. See kondaja, kes lahkus sageli oma vana maja juurest, nägi sügiseses looduses märke uue kevade saabumisest.

Talveootuses maastikud olid muutlike värvidega. Tundsin end neis koduselt, et kevadeks jälle iseenda moodi olla. Pikemate käikude vältimatuks osaks said jõudehetked siin ja seal.

Nii juhtus kord kui end Lutsu jõe kaldapealsel umbes pooltunniks selili viskasin. Kui oma veerand tundi pikali heitmisest möödas, surus keegi tugevasti maa poolt vastu selga. Kui üles tõusin, selgus, et olin heitnud peale suurele kärnkonnale. Konn kannatas veerand tundi rõhumist ja andis siis endast surumisega märku. Õigesti tegi, sest lasin tal oma teed minna.

Mina tundsin alles tagasiteel, et konn mulle jõudu juurde andis. See kohtumine tugeva konnaga ajas mind jälle liikvele. See tähendas ka samme uue kevade poole.

Mida konn võis minust arvata veerand tundi minu all oodates, seda ma ei tea. Aga seda, et tal lõpuks kannatus katkes, sain minagi tunda. See konna jõunumber oli mälestus, mis sellest päevast kaasavõtmiseks jäi.

Kauksi, 1996.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!