Washingtoni Ülikooli teadurid tulid huvitavale mõttele uurida inimeste ülekaalulisust sõltuvalt postiindeksist – sisuliselt tänavast ja linnaosast, kus uuritavad elasid. Tulemus oli esmapilgul üllatav, ent tagantjärgi tarkusega mõistetav. Kehakaalu mõjutas sissetulekust ja haridusest rohkem elukoht ja keskkond selle ümber.

Kuidas see siis toimub? Kujutame näiteks ette Tallinna äärelinna „põllueramuid“, kus läheduses ei ole poode, lasteaedu, teatreid, kohvikuid ega muid vajalikke teenuseid. Kõikide vajaduste rahuldamiseks tuleb istuda autosse ning vurada õhku saastades ja ummikuid tekitades kesklinna. Tulemuseks on vähene liikumine, uksest-ukseni transport ja pidevalt suurenev kehakaal.

Seevastu mõjub kehakaalule positiivselt linnaosa, kus enamus teenuseid on tarbitavad jalutuskäigu või rattasõidu kaugusel. Ühe-kahe kilomeetri pärast ei aja ju parklast oma džiipi välja ja kondimootori kasutamine kulutab teatavasti kaloreid.

Elukoha puhul on veel oluline ka lähedus värskete toitainetega poodidele. Uuringud näitavad, et inimesed, kes saavad igapäevaselt värskeid puu- ja juurvilju tarbida, kontrollivad oma kehakaalu tunduvalt paremini. Muu maailma kontekstis pole väheoluline ka elukoha turvalisus. Grafitist soditud seinte ja puruksvisatud akendega tänaval lihtsalt niisama ringi ei jaluta. Seevastu pargi läheduses elavad linlased võtavad aeg-ajalt ette patseerimisi, mis aitavad kaasa rasvapõletusele.

Seega soovitus – praegusel keerulisel kinnisvaraturul otsi pigem elukohta, mis asub põhilistest teenusepakkujatest jalutuskäigu kaugusel. Meil on varem kirutud Tallinna vanalinna, kus kodu juurde ei saa autot parkida. Tuleb välja, et see on kehakaalu kontrollimiseks perfektne elukeskkond – sind lihtsalt sunnitakse iga päev juba autoni jõudmiseks jala käima, rääkimata parkide ja muude teenuste lähedusest.
 
Toimetas: Ardo Reinsalu, GO KODA
Foto: www.sscn.nhs.uk