Mihkel Loorits analüüsib tänast olukorda elektriturul, toob välja probleemsed kohad ja pakub välja lahendusi, kuidas seda tõhusamaks muuta. Ühtlasi leiab ta, et elektrihindade kasvu puhul on tegemist uue normaalsusega ning see on taastuvenergiale üle minemata jätmise tulemus. 

Vaadates elektrihindade kasvu 35€/MWh pealt 160€/MWh nii Eestis kui Baltikumis ja ka teistes Euroopa Liidu regioonides, tõuseb paratamatult küsimus, mida tähendab selline hinnatõus tarbijate? Tänane olukord elektriturul ei ole mitte taastuvenergiale ülemineku, vaid taastuvenergiale mitte ülemineku tulemus.

Euroopa kliimapoliitika ei ole taganud investeeringuteks piisavat stabiilsust, mistõttu on energiahindade kasvu puhul tegemist pigem uue normaalsuse kui hetkelise anomaaliaga.

Kuigi keskkonnatasud ning suurenergeetika kütuse hinnad on kordades kasvanud, ei paista, et tarbija oleks valmis tegema oma elukvaliteedis ja mugavustes järeleandmisi. Tarbija maksab keskkonnatasudena kinni roheenergeetikale ülemineku ning seda nii taastuvenergia kasutusele võtuks ja ka CO2 emiteerivate tootmiste ülalpidamiseks.

Eesti keskmine elektri tarbimisvõimsus on 800-1000 megavatti, tarbimise tipp-perioodidel isegi üle 1500 megavati. 2020 aasta näitel on Eesti keskmine elektritarbimine tunni kohta 8 440 tuhat megavatti. Ilma taastuvenergiale üleminekuta maksaks elekter, mida toodetakse Eestis peamiselt põlevkivist, 45€/MWh juures ligikaudu 380 miljonit eurot, tänase 160 €/MWh juures koguni 1 350 miljonit eurot.  

Seega, tänaste tarbimisharjumuste juures maksab tarbija keskkonnatasudena kinni ligikaudu ühe miljardi eurose vahe, mis läheb olulises osas kasumina vanadel tehnoloogiatel baseeruvate tootjate taskusse.

Selle miljardi eest võiksime püstitada 1000 megavatise tootmisvõimusega maismaa tuulepargi või 1500 megavatise võimsusega päikeseparke ning seejuures rajada ka salvestuslahendusi võrgu stabiliseerimiseks. Rääkimata biometaani tootmistest, pumphüdrojaamadest, lokaalsetest vesinikutootmispunktidest energiasalvestuseks ja investeeringutest elektrivõrgu arenduseks, et kõiki neid uusi tootmisüksusi võrguga liita ning ühiselt ja nutikalt elektrivõrgus juhtida. Need tehnilised lahendused ja ka kompetents on meil täna olemas.

Tänane olukord elektriturul on taastuvenergiale üleminemata jätmise tulemus

Tänane olukord elektriturul ei ole mitte taastuvenergiale ülemineku, vaid taastuvenergiale mitte ülemineku tulemus. Oleme uute, mitte-saastavate tehnoloogiate arendusse panustanud juba üle 10 aasta, kuid piisavale mahule ligilähedast elektrihinnale mõjuavaldavat võimsust installeeritud ei ole.

Eesti on 12 aasta vältel maksnud investeeringu- ja taastuvenergia toetusi nii tuule- ja päikeseenergia kui ka tõhusal koostootmisel toodetud energia eest. Ometi on progress aeglane ja ühtlasi tasemel, kus osapooled sikutavad üksteiselt tekki. Uusi taastuvenergia tootmise viise pole lisandunud piisavalt, et avaldada mõju tänasele elektrihinnale.

Jäädes ootama, mida toob tulevik 10 aasta pärast, kui on ehk valmis suured ja võimsad meretuulepargid, mis moodustavad vaid osa terviklikust energiatootmisest, oleme tarbijatena selleks ajaks energiavarustuskindluse eest maksnud peale juba 10 miljardit eurot.

Kui täna kulub ühe päikeseenergia projekti arenduseks kaks kuni neli aastat, siis sellest läheb vaid üks kuni kolm kuud energiat tootva päikesepaneelide pargi püstitamiseks ning ülejäänud aeg kulub liitumispakkumisele ning projekteerimistingimuste ja detailplaneeringu menetlemisele.

Tänaseid tarbijahindasid vaadates on see periood uute võimsuste, näiteks päikesepargi, rajamiseks tarbija seisukohalt selgelt liiga kallis.

Sektoris on olemas kümne aasta pikkune taastuvenergia projektide elluviimise ja opereerimise kogemus, kuid tänaseid protsesse arvesse võttes on uusi tootmisüksusi rajada liialt ajamahukas. Protsesse tuleb vastavalt tänasele olukorrale muuta kiiremaks. Selleks ei piisa seadusemuudatustest, vaid selleks peavad efektiivsemalt koos tegutsema nii riik, arendajad, võrguettevõtted, investorid kui ka kohalikud omavalitsused. Võrguettevõtjad peavad etteulatuvalt kaardistama energiatootjate liitumiseks probleemsed, aga ka võimaldavad piirkonnad selleks, et kiirendada taastuvenergia tootmisvõimsuste lisandumist. Just uutest võimsustest on täna puudu ja kohad kuhu neid võrku ühendada sõltuvad paljuski elektrivõrgu arendusest ning kohalike omavalitsuste soovist neid antud võrgupiirkonda lubada.

Arendajad on selleks valmis ning seda näitas ka 2020 aastal lisandunud päikeseenergia maht. Vaadates tänast elektrihinna taset ei ole küsimus enam mitte niivõrd projektide tasuvuses, vaid kuidas saab riik tagada taastuvenergia tootjatele hinnastabiilsuse ja läbi selle kaitsta ka tarbijaid ülikõrgete hindade eest. Üheks võimaluseks on taastuveneriga riiklikud vähempakkumised, mis fikseerivad tootjatele hinnapõranda aga miks mitte kehtestada ka tootjapõhised tariifid, seades nii hinnapõranda kui ka hinnalae tootmisseadmete lõikes. See aitaks vältida ekstreemsustesse liikumisi nii hinna languse kui ka tõusu puhul. Täna puuduvad selleks küll vajalikud instrumendid Eesti hinnapiirkonnas, kuid tarbijate ja tootjate valmisolek elektribörsiväliseks kauplemiseks võiks ometi olla olemas.

Viimane aeg on otsustada, kuhu me oma ressurssi kulutame. Kas liigume kliimaneutraalsete energialahenduste poole üheskoos või maksame miljard eurot aastas CO2 vabale energeetikale  üleminekust rääkimisele. 

Sarnased artiklid