Tuttav on ka see tunne, et uue ja põneva ettevõtmise alguses on motivatsiooni ja innustust jagunud rohkem kui vaja - näiteks alustades uue trenniga või minnes keelekursustele - kahjuks ajapikku innustus kustub.

Kas motivatsiooni on võimalik teadlikult kasvatada?

Varem arvati, et inimene toimib ennekõige füsioloogiliste vajaduste järgi ja et nende täitmine on esikohal. Selle väite paikapidamatust näitab ilmekalt näiteks see, kui pead väsinuna töötama. Bioloogilised vajadused ei seleta kaugeltki kõiki meie toimimise mehhanisme, inimene suudab oma bioloogilised vajadused edasi lükata. Kui keskendume väga intensiivselt, oleme võimelised unustama aja ja koha või näiteks suudame kannatada rohkem külma kui tavaliselt.

Uuemas inimese psüühikat käsitlevas teoorias nähakse inimest rohkem teadvust käsitleva persoonina, kes korralikult sobitab ühte juba varem õpitu. Sellise suuna järgi võib motivatsiooni jaotada:
1. Eesmärk
2. Ootused,
3. Tunded.

Neid tegureid silmas pidades võid oma motivatsiooni suunata.
1. Eesmärk
Eesmärk on see, mida püüame saavutada. Meil kõigil on käsil korraga mitu projekti ja eesmärki, mis on sageli omavahel vastuolus. Tähtis on olla sellest teadlik, muidu võime toimida enda vastu.

Inimene, kes on seadnud tähtajalise eesmärgi, võib tunda lakkamatut muret, et ei saa oma asju õigeks ajaks valmis. Siin ei ole probleem motivatsioonis või selle puudumises, kui tundub, et ei jõua endale seatud eesmärgini, tasub järele mõelda, kas on midagi, mis seda takistab. Näiteks õpilane, kes veedab liiga palju aega tööl või trennis. Need tegevused muidugi toetavad tema eesmärke, kuid söövad liiga palju energiat ja aega. Võib hakata tunduma, et esialgne eesmärk kool lõpetada ei olegi enam tähtis. Mittejõudmine ei anna meile energiat, vaid vastupidi, paneb loobuma unistustest. Sellepärast paneb enda jaoks kasulike eesmärkide seadmine meid agaralt pingutama.

Sageli võtame endale kohustusi, et näidata kellelegi teisele enda suutlikkust midagi korda saata.

Kui mittemotiveeriv ülesanne tuleb väljastpoolt, (näiteks ebameeldiv tööülesanne) siis on vaja eesmärk eraldada isklikest asjdest. Selle asemel, et vältida töö tegemist, tasub endale tunnistada töö ebameeldivust ja siis mõelda, miks selline tunne on tekkinud. Kas see on igav? Liiga raske? On kiire?

Enda motiveerimiseks võiks mõelda, kuidas see töö tunduks meeldivam. Siis ei ole enam eesmärgiks vaid ülesande lõpuleviimine, vaid ka oma meeleolu.

Töö jagamine osadeks hõlbustab töö tegemist. Kui veel teha nimekiri vajalikest tegemistest, võib käegalöömishetkedel saada jõudu juba tehtud punktide mahatõmbamisest.

2. Ootused

Põnevaimgi ülesanne ei tõmba, kui meil ei ole usku oma oskustesse see saavutada. Ootus, kuidas me saame väljakutsetega hakkama, on lähedalt seotud enesehinnanguga ja hinnanguga enda andekusele ja oskustele. Tasub aeg-ajalt kriitiliselt mõelda oma kalduvuse üle end alahinnata.

Lisaks on ümbritsevate tugi  äärmiselt oluline ja motiveeriv. On inimesi, kelle pelk lähedalolek kannustab edasi minema. Kui motivatsioon hakkab kaduma, tasub otsida sellise inimese lähedust. On täiesti normaalne vajada tuge ja kaasaelamist, igakord ei peagi otsima abi asjatundjatelt. Alati ei ole tähtis, et keegi annaks nõu, vaid et keegi sind kuulaks!

3. Tunded

Üldiselt seostub motivatsiooniga rõõmus ja innustunud tunne. Meeldivad tunded ongi motivatsiooni generaator, need tasustavad meid heaolutundega ja kannustavad jätkama. Kui eesolev töö on pingeline ja raske, on hea teada, et ahistavaid tundeid võib leevendada suhtumisega kui ühte väljakutsuvasse olukorda sinu elus ning ammutada sealt enesekindlust ja jõudu.

Näiteks kindla töökoha saamine peale õpingute lõppemist võib tunduda võimatuna, kuid tasub mõelda oma eelduste peale kui õppinud oskustega tööotsija.

Tunded räägivad meile palju enda kohta ja neid tasub kuulata. Kui eesmärk ei ärata algusest peale mingeid positiivseid tundeid, tasub mõelda, kas eesmärk on enda poolt seatud või väljaspoolt tulnud? Miks seda on vaja saavutada? Kas on midagi, mis kompenseeriks ülesande vastumeelsuse? Näiteks kui sportimist mittearmastav inimene avastab peale vastumeelseid treeninguid, kui kergelt ta jaksab trepist üles minna, tundub talle, et trenn on olnud seda väärt. Selliste fantaasiate loomine ja mõtlemine on tähtis, sest tunded annavad vajaliku võimu saavutada endale seatud eesmärke.

Oluline on tähele panna, et me ei ole vaid motivatsiooni armul. Selline illusioon võib tekkida kergesti, kui me ei saa hakkama millegagi, mida peame enda jaoks väga oluliseks, näiteks suitsetamisest loobumine. Sel juhul tasub aktiivselt järele mõelda oma tahtmiste ja motivatsiooni üle. Teame ju vähemalt mitut põhjust miks mitte suitsetada. Mis on sulle neist kõige olulisem? Teiseks on sama tähtis endale teadvustada miks üldse suitsetada, teades selle kõiki halbu pooli? Kas toimib suits stressimaandajana? Või on tegu füüsilise sõltuvusega? Sõltuvalt sellest, millist vajadust suits kõige rohkem täidab, saab valida mõne muu võimaluse selle vajaduse rahuldamiseks.

Reaalsuse ja aususega pääseb edasi

Motivatsiooni võti on eneseväärikus. Selle tunde kasvatamiseks piisab vahel vaid paberist ja pliiatsist. Inimene ei toimi alati vaid füsioloogiliste vajaduste ajendil,  vaid väga suurelt osalt üritab täide viia oma unistusi ja väärtusi. Neid on väga hea vahel kirja panna, iga eesmärgi taha võiks panna ka ajalise daatumi. Oma eesmärke võib sobitada ja muuta vastavalt olukorrale - ainult reaalsena tunduv eesmärk motiveerib tegutsema.

Inimene saavutab eesmärgid, kui tal on realistlik nägemus oma oskustest ja olukordadest. Õnnestumine kasvatab usku enda võimetesse ja see aitab vastu võtta uusi väljakutseid.

Ehk et kui otsid kadumaläinud motivatsiooni, küsi ja vasta ausalt, miks just see eesmärk on sulle tähtis.