Lisaks ainulaadsusele on loometsad ka küllaltki liigirikkad. 1997. aastal koostatud ülevaate järgi seostuvad loometsadega umbes 13% ohustatud ja kaitset vajavatest Eesti metsaliikidest (ligi 50% imetajatest ja ligi 25% soontaimedest). Ometi hõlmavad loometsad kõigest 3,3% Eesti metsadest. Vanasti oli loometsade pindala märksa suurem, kuid aegade jooksul on põllumajandus ja metsamajandus tekitanud nende asemele ulatuslikud mittemetsastuvad lagendikud.

Loometsade kaitseks on ühtteist ette võetud – need metsad on kuulutatud kaitsemetsadeks ja nt. loometsarikkaimasse piirkonda Raplamaal on loodud Vardi looduskaitseala. Kuid kuidas neid metsi üleüldse kaitsta? Vaatamata loometsade tähtsusele on neid unikaalseid kooslusi küllaltki vähe uuritud, eriti sealseid samblaid ja samblikke. Teadmiste nappuse tõttu võidakse valida valed kaitsemeetmed, mis teinekord teevad olukorra koguni hullemaks. Nõnda juhtus nt. Vardis, kus 1978. aastal kohaliku kaitse alla võetud loometsades ei tehtud küll metsamajanduslikke raieid – kuid koristati jalal kuivanud puud ja lamapuit!

Doktoritöö näitas kõdupuidu ja teiste keskkonnategurite tähtsust

Hiljuti Tartu Ülikoolis kaitstud Elle Rajandu doktoritöös uuriti Raplamaa loometsi. Selgus, et võrreldes teiste kasvupindadega kasvab seal kõige enam sambla- ja samblikuliike just kõdupuidul. Samuti erineb kõdupuidu liigiline koosseis teiste kasvupindade omast. Kõdupuit on mikrokasvukohtade poolest väga mitmekesine – puiduosade suurus, koore tekstuur, toitainete sisaldus, niiskus ja teised omadused varieeruvad sellel tugevalt ning võimaldavad seetõttu kasvada väga erisugustel liikidel.

Uurimusest selgus ka kadaka tähtsus loometsa sammalde ja samblike mitmekesisuse soodustajana. Enamik loometsi on okasmetsad, kus lehtpuid on vähe või puuduvad üldse. Kuna kadakas on teistest okaspuudest aluselisema koorega, siis pakub see kasvupinda mitmesugustele sammaldele ja samblikele, mis muidu koosluses puuduksid.

Palju samblaliike kasvas ka tuuleheitel, kus paljanduvad mullapind, kivid ja puude juured, mis pakuvad sammaldele mitmekesiseid kasvuvõimalusi. Tuuleheited on loometsades küllalt sagedased, sest mullakiht on õhuke ja puude juured ei saa seetõttu väga sügavale kinnituda.

Eri liigirühmadel erinevad vajadused

Doktoritöös võrreldi loometsa soontaimede, sammalde ja samblike elupaiganõudlusi. Selgus, et need organismirühmad käituvad uuritud keskkonnategurite suhtes erinevalt. Kui soontaimede liigirikkus oli suurem paremate valgustingimuste korral, siis maapinnasammalde puhul vastupidi: rohkem liike leidus seal, kus ülemised rinded rohkem varju pakkusid. Puidul kasvavate sammalde liigirikkusele oli metsa majandamine (nt. harvendusraied) otseselt kahjulik, kuid puidul kasvavate samblike liigirikkus olenes pigem puuliikide arvust metsas.

Need tulemused annavad selgelt märku, kuivõrd oluline on kogu koosluse liigirikkuse kaitset kavandades teada erinevate organismirühmade nõudlusi. Poolikud, nt. ainult soontaimede põhjal tehtud uurimused võivad siin kätte juhatada eksliku suuna.

Küsimusi on veel palju

Aga siiski, mida täpselt loometsades teha või tegemata jätta? Et vanasti on loometsades kohati ka karjatatud, siis ehk tuleks neid käsitleda hoopis poollooduslike kooslustena, kus mõõdukas inimmõju võib isegi kasuks tulla? Või tuleks hoiduda igasugusest inimtegevusest?

Kuna enamasti soodustab koosluste liigirikkust see, kui keskkonnatingimused püsivad pikka aega stabiilsed, siis peaksime loometsade kaitse küsimustele otsima vastuseid loometsade kaugemast ajaloost. Ja võib-olla ei peakski liikide kaitsel piirduma vaid rangelt defineeritud loometsadega, sest doktoritöö uuringutel leiti üsna palju haruldasi samblaliike (mitmel eelnevalt alla viie leiu Eestist) ka loometsade lähedusest küllalt aluselise keskkonnaga sinilille kasvukohatüübi metsadest. Needki kasvukohad võivad majandusmetsas raietegevuse tõttu väga kergesti hävida.

Elle Rajandu doktoritöö valmis Tartu Ülikooli looduskaitsebioloogia töörühmas Jaanus Paali juhendamisel. Töö koos eestikeelse kokkuvõttega leiab: dspace.utlib.ee