Ka loomakasvatust saab pidada üheks kliimaamuutuste põhjustajaks. Intensiivne kariloomakasvatus on suur kasvuhoonegaaside tekitaja: ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni uuringute alusel moodustab loomakasvatus lausa 18 protsenti kasvuhoonegaasidest, täpsemalt 65% dilämmastikdioksiidi, 37% metaani ja 9% süsihappegaasi emisioonist.

  • Globaalses maastaabis on peamiseks loomakasvatusega seonduvaks metaani allikaks mäletsejalised (veised, lambad). Metaan tekib mäletsejalistel eeskätt eesmaos (vatsas) kiurikka söödaratsiooni mikrobiaalse seede kõrvalproduktina. Monogastrilistele. lihtmaolistel loomadel (siga, hobune) eesmagu puudub, neil tekib seedimisel kümneid kordi vähem metaani. Ainuüksi seedeprotsesside käigus lenduva metaani kogus 86 miljonit tonni aastas.

  • 2012. aastal moodustas metaan 4,85% Eesti kasvuhoonegaaside heitkogusest.

  • Arvestuslikult lendub ladustatud sõnnikust maailmas aastas keskmiselt 1,1 milj tonni ning karjatamise käigus pinnasele sattunud ning laotatud sõnnikust 5,8 milj tonni dilämmastikoksiidi. (1,2)

Loomad on kliimamuutuste tõttu keerulises olukorras

Lisaks sellele, et kariloomad on suured kasvuhoonegaaside tekitajad, on üle maailma paljud taime, linnu ja loomaliigid kliimamuutuste tõttu keerulises olukorras või välja suremas.

Aleksei Lotman kirjutab kliimamuutustest ja elurikkusest nii: "Kaks tänapäeva maailma suurimat globaalprobleemi – kliimamuutus ja elurikkuse häving – on teadagi tihedalt seotud.

Osaliselt on neil ühised põhjused, näiteks põlismetsade raadamine ja märgalade kuivendamine on ühelt poolt ohuks nende elupaikadega seotud liikidele, teisalt aga vabastab suures koguses orgaanilises aines talletatud süsinikku, suurendades nii süsinikdioksiidi sisaldust atmosfääris. Loomulikult on fossiilkütusele tugineval energeetikal peale kliimamõju ka mitmeid negatiivseid tagajärgi elurikkusele, alates naftalekete tõttu surevaist lindudest ja lõpetades kaevandustest põhjustatud elupaikade hävinguga. Kiiresti muutuv kliima on ka ise ohutegur paljudele liikidele, mistõttu oli esimene ohver vaid aja küsimus. Samuti vähendab maastike tükeldamine liikide võimalusi levida sobiva kliimaga piirkondadesse ja nii kohaneda kliimamuutusega.

Kliimamuutus ei asenda kahjuks varasemaid inimesest põhjustatud ohtusid elurikkusele, vaid lisandub neile. Kuhugi pole kadunud jõhker salaküttimine, kalastiku ülepüük, elupaikade kadu, võõrliikide levitamine ja keskkonna saastamine ohtlike kemikaalidega. 

Mitme põhjaliku hinnangu järgi on alanud järjekordne suur väljasuremine, mida on Maa ajaloos olnud varemgi. Senised on teadaolevalt olnud enamasti põhjustatud geoloogilistest või kosmilistest põhjustest, nüüdne aga on ühe liigi, mõistusega (?) inimese tegevuse tagajärg". (3)

Mosaiiksabaga rott (Melomys rubicola) elas paar aastakümmet tagasi oma troopikasaarel rahus. Paraku nähti seda pisikest närilist viimati 2009, 2014 toimunud põhjalik uurimistöö käigus tema ainukeses elupaigas, ei leitud kahjuks ühtegi elus loomakest. Sama saatus võib peagi tabada Ameerika piiksjänest.

Samas on kindlasti ka loomi, kes end muutuva kliimaga maailmas hästi tunnevad ja oma populatsiooni ja eluala laiendavad. Siinjuures on näide täitsa lähedalt tuua - Eestisse kolis paar aastat tagasi elama šaakal, kes meie õnneks või õnnetuseks näib end siin hästi tundvat.

Esimene kliimamuutuste tõttu välja surnud liik

Väike näiriline, kelle eestikeelne nimi võiks olla mosaiiksabaga rott (Melomys Rubicola) on esimene imetaja, kes on suure tõenäosusega kliimamuutuste tõttu välja surnud.

Pisike näriline elutses vaid Austraalia ja Uus-Guinea vahelisel merealal paikneva pisisaarel Bramble Cay , mis on sedavõrd väike ja madal, et merevee taseme tõus ja sagenenud tormid, hävitasid elupaigad.

WWF Austraalia pressiesindaja Darren Grover ütles, et loomakese väljasuremine on meeldetuletus Austraalia väljasuremise kriisist: "Liikide väljasuremine Austraalias ei ole midagi, mis toimus sadu aastaid tagasi, siis praegu toimub. Austraalia manner on kõige suuremas loomade väljasuremise ohus ja me peame tegutsema kohe! "

Esimest korda märgiti melomys rubicolad üles 1845. aastal ning siis leidus neid Bramble Cay saarel rohkesti. 1978. hinnati nende arvuks paar tuhat. Pärast 2009. aastat pole neid aga enam nähtud ning 2014. korraldati loomade leidmiseks saarel põhjalik otsing. Nüüdseks on teadlased suhteliselt veendunud, et saareloomad on välja surnud.

Madalatele saartele – nagu seda on Bramble Cay – on merevee taseme tõusu tagajärjed traagilised. Olukorda halvendab ka saare asukoht, sest kui ülemaailmselt tõusis merevesi 1901-2010 aastate jooksul keskmiselt 20 sentimeetrit, siis sealkandis tõusis merevesi vahemikus 1993-2014 kaks korda rohkem.  Bramble Cay pindala oli mõõtmiste kohaselt 1998. aasta juulis 2.43 hektarit ning  septembris 2014 vaid 0.19 hektarit.

Kliimamuutused tõid Eestisse šaakali

Veebruaris 2013 tabasid jahimehed Matsalu rahvuspargis noore emase šaakali.

See sündmus tekitas elavat vastukaja, kuna teadaolevalt asusid sel hetkel Eestile lähimad šaakali looduslikud asualad Kaukaasias, Moldovas, Ungaris, Austrias, Tšehhis ning Ida-Ukrainas.

2012. aastal tabati šaakal esimest korda Valgevenes ja 2013. aastal ka Lätis, šaakalid on end sisse seadnud ka Leedus.

Kes ta on?

Šaakal on oma suuruselt karu, hundi ja ilvese järel neljas kiskja meie aladel, kes murrab ka väiksemaid koduloomi. Kindlasti võtab šaakal üle osa rebase senisest rollist. See tähendab halbu aegu roostikus ja rannaniitudel pesitsevatele lindudele ja suurt ohtu metskitsetalledele. Šaakalid on ka päris tõhusad näriliste kütid

Samuti konkureerib šaakal toidulaua osas kährikkoeraga. Konkurentsis kährikkoeraga võib ta viimase mitmetest elupaikadest välja tõrjuda, mis on pigem hea uudis. Erinevalt šaakalist võib kährikkoera, keda loetakse Eestis võõrliigiks (st ta on levinud inimese abil), küttida aastaringselt (4).

Kust ta tuli?

Praegu teame, et Eestis lastud šaakalid pärinevad Kaukaasiast ( DNA-analüüsi abil), aga Leedu šaakalid on osa kagu-Euroopa populatsioonist. Kaukaasia genotüüpi on leitud ka Kirde-Ukraina šaakalitel, mis kinnitab hüpoteesi nende migratsioonist Eestisse läbi Ukraina.

“Šaakal, keda algul peeti võõrliigiks, on nüüdseks peaaegu kindlalt uus liik, kes siia on levinud,” tõdes Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna juhtivspetsialist Peep Männil.

Kus talle meeldib?

Männili sõnul elutsevad šaakalid peamiselt läänerannikul Pärnu- ja Läänemaa kadastikes ning pole sisemaale eriti levinud. Tõsi, selle looma nägemise kohta on tulnud teateid ka näiteks Viljandimaalt ning üks isend jäi Harju- ja Raplamaa piiril auto alla, kuid enamasti eelistavad nad siiski mere lähedust.

"Ilmselt šaakal sisemaale ei levi, kuna talle ei sobi hundiga maid jagada,” tõdes ulukiuurija. Tõenäoliselt on hunt ainus loom meie looduses, kellelt võib oodata abi šaakali arvukuse vaoshoidmisel.

Matsalu lahe lõunakalda inimesed kirjutavad juba praegu kõik oma kaduma läinud lambatalled šaakali arvele, ehki osades juhtumites võivad süüdi olla ka koerad. 

Miks?

Näib nii, et šaakali tulekut põhjapoolsesse Euroopasse tuleb võtta selle ala normaalse jääaja-järgse rekoloniseerimisena. Eesti ala vabanes mandrijääst lõplikult umbes 10 000 aastat tagasi. Evolutsiooni ajaskaalal on see lühike aeg. Liikide levikupiirid looduses on ikka muutumises. Inimtegevus on seda läbi ajaloo oluliselt soosinud – näiteks seoses põlluharimise ja põldude levikuga on metsavööndisse levinud paljud stepiliigid. Tänapäeval aitab liikide levikule muidugi kaasa kliimamuutus. (4)

Šaakali levimine Euroopas väljapoole liigi ajaloolist looduslikku asuala on tekitanud segadust liigi õigusliku staatuse suhtes. Vastavalt Berni konventsioonile ja Euroopa Liidu elupaikade direktiivile ei saa Euroopa Liidu liikmesriik seada eesmärgiks looduslikul teel leviva liigi täielikku välja tõrjumist. Elupaikade direktiivis on šaakal ära toodud lisa V all, mis annab liigile Euroopa Liidu ulatuses õigusliku kaitse.

2013. aasta septembris andis Keskkonnaamet õiguse šaakali kui võõrliigi küttimiseks. Põhjendusena toodi liigi arvukuse reguleerimise vajadust: arvestades šaakali head kohanemisvõimet ja toitumisharjumusi (kõigesööja), võib tema arvukuse suurenemisega kasvada surve maas pesitsevatele lindudele ja pisiimetajatele.

1. http://siteresources.worldbank.org/INTARD/Resources/FinalMindingtheStock.pdf
2. Allan Kaasik,  Sõnnikumajandus ja kasvuhoonegaasid (EMÜ)

3. http://online.le.ee/2016/07/11/aleksei-lotman-uppuvalt-saarelt-rotid-ei-paase

4. http://www.tuglas.fi/%C5%A1aakal-on-tulnud-eestisse,-et-j%C3%A4%C3%A4da
5. Pärnumaal kütiti šaakal. www.bioneer.ee
6. Expansion of golden jackal across Europe creates tricky legal issues. www.phys.org
7. Šaakal haarab endale eluruumi. Lääne Elu
8.maaleht.delfi.ee/news/maaleht/uudised/video-eestis-elab-juba-2030-saakalit?id=72976531

Kliimamuutuste teemalisi uudiseid ja artikleid leiab Eestimaa Looduse Fondi teavituslehelt www.kliimamutused.ee ja Facebook/kliimamuutused.ee. Kliimamuutuste teavitust toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Sarnased artiklid