See lugu juhtus palju aastaid tagasi. Mustamäel elades käisin ma iga päev jalgsi Järvele tööle. Teadsin, missuguste majade vahelt saab kõige otsemini ja kustkaudu on võimalik parkimisplatse diagonaalis ületada. Hommikuti on ikka kole kiire ja miks siis mitte otsemat teed otsida. Nagunii on kõik parklad tühjad ja inimesi liigub vähe. Magistrali poe esine plats jäi teele. Ületasin seda iga päev nii tööle minnes kui ka koju tulles.

Kunagi polnud selle poe juures mingeid sekeldusi olnud. Mustamäelased võib-olla mäletavad, et siis polnud Magistrali keskuse parkla kõrval veel poe juurdeehitust ning platsi keskel kasvasid männipuud.

Minu tee viis iga päev üle selle platsi. Tulin bensiinijaama juurest ja läksin risti üle parkla poe taha, sealt läbi pargi kooli juurde. Ühel hommikul läksin jälle üle selle poe parkla nagu mul kombeks oli. Järsku tundsin, kuidas keegi viskas mind väikese kiviga kuklasse.

Muud seletust lihtsalt ei osanud mõelda sellele. Tekkis küsimus, et missugune hull siin juba nii vara hommikul lollitab. Ringi vaadates, ei märganud ma kedagi. Jäin isegi seisma, et kontrollida olukorda. Tõesti polnud kedagi näha.

Polnud ka autosid, kuhu taha saaks varjuda. Asutasin end uuesti minekule. Natukese aja pärast sain teise tutaka. Ja ikka ei märganud kedagi ümbruses.

See asi oli juba imelik. Mis see siis on?

Kolmas mats tundus juba tugevam ja kriipiv. Siis taipasin.

Ilmselt olin möödunud liiga lähedalt vareste pesapuust. Ärritunud lind otsustas mind karistada. Viimast hoopi andes kasutas ta juba ka küüsi. Lind lausa pikeeris minu peale. Mulle anti veel neljas ja ka viies hoop.

Kaua võib mind kolkida? Siis tormasin jooksuga Lepistiku pargi poole. Lind jälitas mind veel peaaegu koolini, kuid enam ei rünnanud.

Edasise tee jooksul Järvele oli aega mõtelda toimunu üle. Otsisin süüdlast maa pealt, aga üles ei osanud vaadata. Õnneks ei saanud ma viga ja jäin terveks. Taipasin siis, et lindudel olid pesas pojad ja nad kaitsesid neid. Ju ma tundusin neile  sissetungijana, olin võõral territooriumil.

Tööle jõudsin segaste tunnetega. Sain aru, et pean nüüd tööle minekuks teise tee valima. Kolleegid said südamest naerda, kui olin neile rääkinud oma seiklustest. Koju läksin küll läbi Lepistiku pargi, aga vältisin Magistrali poodi. Nii tegin ma ringi sisse ja väljusin pargist hoopis trollipeatuse juures. Ei taha meist ju keegi vabatahtlikult peksa saada. Kolkigu varesed parem teisi..

Edaspidi käisingi sellest poest mööda suure kaarega. Nüüd on sellest parklast hulk puid maha võetud. Ei tea, kas neid seal üldse kasvabki enam?

Pole selle pilguga seal ringi vaadanud. Olen ka ise elukohta vahetanud. Käin nüüd seepärast Magistrali keskuses harva. Tööl ei käi ka enam Järvel. Vahepeal ehitati poele juurdeehitus ning ega sealt enam niiviisi otse minna ei saagi.

Olen telekast näinud ja ajalehtedest lugenud lindude rünnakutest. Et ise säärasesse olukorda satun, poleks eales osanud arvata. Ikka ju mõtleme, et minuga ju nii ei juhtu. Olgu see lugu hoiatuseks kõigile, et ka varesed võivad rünnata, kui nad tunnevad, et inimene on neile või nende poegadele ohuks. Selline sai minu seekordne lugu.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta