Kliimasoojenemine on täna kõige kiiremat lahendust vajav globaalne probleem. Siiski jääb see teema paljude eestlaste jaoks kaugeks: väikses metsariigis elades ei tundu kuigi suured ei kliimamuutuste tagajärjed ega ka meie panus nendesse.

29. jaanuaril toimus Estonishing Evenings poolt korraldatud teemaõhtu “Kas kliimasoojenemine on ohuks Eestile?” (“Is global warming a threat to Estonia?”). Küsimust avasid keskkonnaeetik Mattias Turovski, keskkonnaantropoloog Joonas Plaan, hariduspsühholoog Grete Arro ja ökoloog Mihkel Kangur.

Õhtu lõppes diskussiooniga, kus arutleti, mida olukorra parandamiseks ühiskonna ja üksikisikuna juba täna ette võtta. Toome teieni vabas vormis kokkuvõtte ettekannetel ja vestlustel kõlanud teemadest.

Kliimamuutus on kõigemuutus

Planeedi keskmise temperatuuri tõusu mõju on kaugelt suurem kui vaid atmosfääri või vee temperatuur: muutub ka kogu õhu ja vee tsirkulatsioon ning biogeokeemiline ringe. Olgugi, et eestlaste teadlikkus nende muutustega kaasnevatest probleemidest on pigem kõrge, ei väljendu see meie valikutes ja käitumises. Miks? Sest – kui mitte arvestada mullust kuuma suve – me ei märka siin muutuste mõjusid rohkem kui hoiatavates dokumentaalfilmides ja välisuudistes.

Kas kartul jääb eestlaste igapäevasele toidulauale ka tulevikus?

Eesti on üks viiest riigist, mis on kliimamuutuste negatiivsete mõjude eest kõige rohkem kaitstud. Muutused on toimumas siiski, näiteks liigirikkuses: pehmemad talved ning kuumemad suved on juba muutnud taime- ja loomaliikide kooslusi. Joonas Plaan tõi välja seosed meid ümbritseva looduse ning kultuurilise mõtlemise vahel ning arutles, kas tulevikus võiksid kohalikud folkloorivormid sisaldada hundilugude asemel lugusid mõnest praegu veel troopilise ala loomast. Muutunud kliimaolud mõjutavad otseselt põllumajandussfääri, mistõttu on õigustatud küsimus, kas näiteks kartul jääb tulevikus eestlaste igapäevasele toidulauale.

Eesti mure pole mitte looduskatastroofid, vaid immigratsioonilaine.

Looduslike oludega kohanedes peavad paratamatult toimuma muutused ühiskondlikus sfääris. Mis on kõige otsesem mõju, mida kliimamuutused Eestile avaldavad? Nagu Mihkel Kangur oma ettekandes välja tõi, pole Eesti esimene mure mitte looduskatastroofid, vaid immigratsioonilaine, mis paratamatult varem või hiljem siia jõuab. Järjest rohkemad alad planeedil muutuvad inimestele elamiskõlbmatuks ning tõenäoliselt hakkab rahvasteränne aina enam puudutama ka Euroopat ennast.

Mis silmist, see meelest

Puhta õhu ja metsarohke Eesti ökoloogiline jalajälg on ebaproportsionaalselt suur ning Läänemeri on üks reostunumaid maailmas. Miks on eestlased ühed suurimad skeptikud, kui räägime kliimasoojenemisest, ning miks toimuvad meie ühiskonnas keskkonda puudutavad muutused nii aeglaselt? Grete Arro avas psühholoogilisi tagamaid, mis võivad takistada keskkonnateadlikkuse ülekandumist aktiivsesse käitumisse.

Mõistmine keskkonnaprobleemidest on pigem teoreetiliselt õpitud kui kogetud.

Meie mõistmine keskkonnaprobleemidest on rohkem teoreetiline kui kogetud. Nagu juba öeldud, me ei koge kliimamuutustega seotud negatiivseid mõjusid kohalikul tasandl. Samamoodi on ka põlevkivitööstuse laastavast keskkonnamõjust räägitud juba aastaid, ent kaugeksjäävad tagajärjed lubavad probleemi ikka ja uuesti homsesse lükata. Sarnaselt puudub üksikisikul otsene kogemus näiteks teatud tarbimiskäitumisega kaasneva plastikreostuse ulatusest.

Otseste kogemuste vähesus hägustab arusaama sellest, milline on ühe inimese panus probleemi kui selle lahendusse. Ühe olulise aspektina tõi Arro välja, et selliselt pinnalt keskkonnaprobleemidest kõnelemine võib tekitada inimestes pigem pärssivat süütunnet kui positiivset motivatsiooni. Muutusteks on aga vaja nimelt huvi, kaasatusetunnet ja arusaama sellest, mida hooliv suhtumine keskkonda muuta suudab.

Kuhu siis edasi?

Diskussiooni ajal kerkis loomulikult küsimus, mida me võime ise nüüd ja kohe ette võtta. Suurimad keskkonna heaolu tõstvad muutused, mis mainitud said, puudutasid tarbimist (eeskätt toitumist) ning seda, mida teha jäätmetega. Igapäevaste valikute osas said nimetatud lihatarbimise vähendamine, kohaliku tooraine eelistamine ning autosõidu asendamine ühistranspordiga. Kõlama jäi nii enda kui teiste harimise vastutus, milleks nii info kui kanalite rohkus annab paremad võimalused kui eales varem.

Mis saab siis, kui skeptikutel on õigus ning selgub, et kliimasoojenemine ei ole inimtegevusega üldse seotud?

Olulise panustamise viisina toodi välja kodanikuaktiivsus nendes küsimustes, kus omaalgatuslikult midagi muuta või parandada soovitakse. Kohaliku kodanikualgatuste edulugu ei pea kaugelt otsima: ühest sellisest lennukast ideest on sündinud näiteks Maailmakoristuspäev. Kahtlemata peaksime nende teemade kuuldavakstegemisele mõtlema märtsi alguses valimiskasti juurde astudes.

Mattias Turovski mõtiskles oma ettekandes, mis saab siis, kui skeptikutel on õigus ning selgub, et kliimasoojenemine ei ole inimtegevusega üldse seotud. Kas see oleks õigupoolest hea või halb uudis? Tõdemus, et kliimamuutused on inimtekkelised, on küll ebamugav, kuid tegelikult ka hea uudis: see tähendab, et meie võimuses on seda muuta.

Lugu on avaldatud Gorilla portaalis.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta