Mõnikord tekib vajadus koju uusi tehnikavidinaid soetada, televiisor näiteks. Minu vana masin kolis teise korterisse, aga elu ilma nurgas värvilisi pilte näitava ja oma mõttetut juttu ajava seadeldiseta tundus näiliselt igav. Kuna televiisor on kergelt purunev seadeldis, pakitakse ta hoolikalt helevalgesse õigete vormidega pakkematerjali, mida eestlased kutsuvad penoplastiks või peenemalt vahtpolüstüreeniks. Kui pappkasti võib ka hiljem kasutada kolikarbina, siis penoplast sobib vaid ainult sellesama televiisori ümber, mille pakkimiseks ta mõeldud oli ja teoreetiliselt tuleks ära visata. Aga kuidas sa viskad ära suure hulga materjali, mis näeb välja puhas ja värske? Vähemalt mina mõtlesin nii ja asusin internetist otsima, mida ma saaksin penoplastiga edasi teha.

Internetti uskudes kasutavad eestlased penoplasti peamiselt ehituses soojustusmaterjalina ja päästeteenistuse uudiste kohaselt põleb maja eriti intensiivselt ja kiirelt, kui tuli penoplastini jõuab. Mul midagi soojustada pole ja kuuma lõkke idee ka ei ahvatlenud.

Inglise keeles kutsutakse penoplasti nimega „styrofoam“, mis tuleneb mingist kaubamärgi nimest. Materjal leiutati 1941. aastal ja ta koosneb 98 protsendi ulatuses õhust ning ülejäänud tahke osa on sisuliselt naftakeemia.

Nagu kombeks on ta ka vähkitekitava toimega, kuna sisaldab benseeni, ning inimesed, kes penoplasti tootmisega tegelevad, võivad saada erinevaid tervisehädasid. Ameerikas on võimalik oma penoplastijäätmed spetsiaalsetesse kogumispunktidesse viia, kuid isegi seal pole neid kõikides linnades. Ma pole kuulnud, et Eestis seda tüüpi jäätmeid üldse kogutaks.

Seoses penoplasti kantserogeensete omadustega välistasin kõik taaskasutusideed, mille käigus oleks pidanud teda kuumtöötlema. Näiteks on olemas sellised kuumlõikurid, millega saab väga lihtsalt penoplastist välja lõigata igasuguseid põnevaid kujundeid. Ka tavalise noaga saab materjali lõigata, aga too kriuksumine on laialt tuntud oma hulluksajava heli poolest.

Penoplasti kasutatakse ka pisikeste tükikestena, mida saab kasutada näiteks kott-tooli sisuna. Selliseid pudinaid saab ka poest osta, loomulikult raha eest. Tänapäeva inimesed on nii laisad, et nad ostavad poest igasuguseid asju, mida tegelikult saab väikese vaevaga ka ise teha. Nii ma otsustasingi, et pudistan oma teleka pakkematerjali ise pisikesteks tükkideks ja õmblen valmis kott-tooli, mille sisuna neid tükke kasutada saab.

Muideks: penoplasti omadus puruneda pisikesteks tükikesteks, teeb ta lihtsalt äravisatult ohtlikuks loomadele ja lindudele, kes võivad neid tükke kogemata sisse süüa ja lämbuda.

Päris sellist suurt ja tavalist kott-tooli ma ei tahtnud ja ega ühe televiisori pakkimiseks kasutatud penoplasti nii palju ka ei ole. Vaatasin internetist milliseid lõikeid tooli tegemiseks võiks kasutada ja otsustasin, et teen tavalise ümmarguse. Lõike tegemiseks kasutasin suurt plastist pesukaussi. Kuna ma tahtsin mahulist patja, mitte tavalist, lõikasin lapse väikeseksjäänud tekikotist välja kaks ringikujulist tükki: ühe sain kausi ülemise ava järgi joonistada ja teise alumise, väiksema, järgi.

Suurema krookisin pisut kokku ja õmblesin väiksema külge nii, et jääks auk, kust penoplastitükke sisse toppida ja võiski tükeldamistööga alustada. Istusin oma uue teleka ees ja lasin näppudel käia. Mingeid abivahendeid vaja polnud, sest materjal purunes ilma erilist jõudu tarvitamata.

Päris pisikesteks graanuliteks ma penoplasti ei lõhkunud, umbes kahe sentimeetrise küljega kandilisevõitu tükid on piisavalt parajad. Kui tooli otsas aktiivselt istuda, pudenevad nad ise väiksemateks.

Penoplasti tükeldamist võiks lausa teraapiliseks tegevuseks kutsuda - millegi purustamine on väga mõnus tunne. Kui kott täis sai, õmblesin augu kinni.

Pealiskatte õmblesin sama suure ja sama ideega kui sisemise. Ainus vahe, et alumisele suuremale ringile tuli eelnevalt ka lukk õmmelda, et saaks katet aegajalt eemaldada ja pesta.

Kuna ma tegelen päris tihti õmblemisega ja riidejääke tavaliselt ära ei viska, siis oli ka see kangas mul juba varem kodus olemas. Samuti ka sobiva pikkuse ja värviga lukk, sest kui ma mingi asja pean ära viskama, harutan sellelt lukud ja nööbid küljest, et mõnel teisel korral neid kasutada saaks.

Lõpptulemusena sain oma majapidamisse uue kena istumisaluse sama hästi kui tasuta ja väikese vaevaga.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta