Kuresöödi päike oli pika tõusmisega. Ja Kuresöödi päike oli pika paistmisega. See tema tõus ja paistmine said minu jaoks pea, et veerand sajandit pikad, kuniks lõpuks ma sellele mäenõlvale enam asja ei teinud.
- Marek Vahula lood
- Blogi "Marek Vahula lood"
- 27. märts 2017
Kuresöödi saun oli päiksetõusu enda ajal ehitatud. Väike ja nelinurkne, oli ta üks päikse teekonna pikk tunnistaja. Vahel ka koos minuga istumas sauna trepil. Ja ikka näoga päikse enda poole.
Saun oli mulle vahel katusealuse ehk öömaja eest. Sealt lugu ise hargnema hakkaski.
Kuresöödi peremees naelutas nimelt kord sauna tagaseinale endalastud metssea naha. Seda niimoodi, et karvapool peitu jäi.
Ja hommikuti hakkas mind äratama kirjurähni vali tagumine, kes nokaga nahale armu ei andnud. Ehk ta midagi sealt siis noka vahele sai. Just varajasel hommikul oli ta jälle platsis.
Minule kui magada armastavale inimesele see trummeldamine ei meeldinud. Rähnil olid omad mõtted ja tahtmised peas ning nii sain varajaste äratuste osaliseks. Rähni tagumine kestis terve suvepoolaasta.
Alles sügise hakul jättis ta seanaha omapead. Ja siis jätsin jälle mina Kuresöödi sügise omapead ning rähni töödeldud seanahk jäi nii ilma rähni kui saunaliseta.
Kuresöödi, 2004.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
