Kord kolasin ma paksu metsa sees. Ja jõudsin väiksele rajale, mis mind edasi viima pidi. Raja peal oli ees rästik, kes ei tahtnudki mulle teed anda.
- Marek Vahula lood
- 5. märts 2025
Ta oli kaelast viga saanud ja tegi kurja rästiku häält ning ei kavatsenudki tee pealt ära minna. Peatusehetk sai minutit viis pikk, kuni otsa ringi keerasin ja alla andsin, sest kuri rästik ei olnud seda moodigi, et minekut teha.
Kui metsaringiga uuesti rajale jõudsin, siis arutlesin endamisi ja jõudsin ikka sinna välja, et kurjust täis ja susisev rästik ürgse looduse jõud on, millele ma seekord vastu ei saanud ehk alla andsin. Rästik, kes kuri on, oli vähese mõistusega oma
peas.
Minul oli seda viimast aga piisavalt ja nii sündiski kõrvalepõige metsarajalt. Alla loodusele olen harva andnud. Seekord siis tegin seda, sest mõistus mul seda teha käskis. Ja üks invaliidist rästik, kes maailma peale kuri on, jäigi üksinda teerajale oma ürgset jõudu näitama.
Miiaste, 1996
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
